Hau duju duuu

Täna hommikul juhiti mu tähelepanu Õhtuleht.ee-s ilmunud artiklile, milles väideti äsjaolnud inglise keele eksamit liiga raske olevat. Lugedes kommentaare ma saan aru, miks see raske on – kui isegi  emakeeles kirjutamine probleeme valmistab, mida siis võõrkeelest tahta. Üle viskas see, kui ma kohtasin seda uudist veel Postimees.ee-s ning seejärel epl.ee-s. Ühes rohkem idiootseid kommentaare kui teises. "Nii raske! Miks nii raske? Ei oska ju! Keelt valdan perfektselt, aga seda ei osanud" jaaniiedasi. Rääkimata kommidest stiilis "sõber räägib inglise keelt emakeelena, tema ka ei osanud". No andke andeks, kallid abituriendid, aga teiesugused lambad tuleks ühiskonnast eraldada. Teate, mis täiesti tavalise lolluse juures kõige häirivam on? See, et te ise ei saa aru, kui kuradi lambad te olete.

Mina tegin ka inglise keele eksamit. Suuline läks perfektselt. Kirjalikus osas tegin mõned vead sisse. Tegin need vead omast lollusest. Tunnistan seda, tean – pole perfektne. Kuid tean ka seda, et valdan keelt kordades paremini, kui ükskõik milline ajou-nigga-wazzuuuup purssiv kodukootud räpikunn või kaubanduskeskuses mõne Enrique Iglesiast meenutava tüübiga jutule saada üritav nätsu näriv blondiin. Aga ma ei ülbitse sellega, et ma neist üle olen. Sest sel pole mõtet. Ma loen inglisekeelset kirjandust, ma harin ja täiendan ennast igal võimalusel, ma kasutan keelt pea igapäevasel tasandil, ükskõik, kas enda lõbuks või vajaduse sunnil. Ma teen seda enda nimel, mitte selleks, et kellelegi muljet avaldada.

Aga teema juurde tagasi – no ei olnud see eksam nii raske. Kuulamisülesanded, kirjutamisülesanded ja lugemisülesanded. Kui sa ei suuda eristada VÄGA KAUGEL TAUSTAL olevat rahvasuminat ja ESIPLAANIL olevat inglisekeelset normaalkiirusel kõnelevat inimest, siis anna veelkord andeks, aga sa oled lammas. Mitte sellepärast ei ole lammas, et sa keelt ei tunne. Sellepärast oled lammas, et sa valisid inglise keele eksami teadmises, et sa keelt ei tunne. Sama jutt kehtib ka kõige muu kohta. Eksam ongi selleks, et sinu oskusi ja taset hinnata. Näha, mida sa õppida (mitte pähe tuupida vaid justnimelt õppida) oled suutnud.

Aamen

Päev peale suurt kirjandit

Niisiis, 26. aprill. Eksamiperiood sai avapaugu – eile istusid ilusti rivvi seatud laudade taha õpilased üle kogu Eesti, et kirjutada ära üks ilus suur ja ladus 600-sõnaline. Ja peale 600-sõnalise kirjutamist tõusid õpilased üle Eesti ilusti rivvi seatud laudade tagant ja pidasid ära üks suur jooma.

Tegelikult, mis mind kirjutama ajendas oli see, et tänavu, täpselt nagu igal eelneval aastal, olid kõige sitemad kirjanditeemad läbi ajaloo. "Oleks ükskõik mis teine teema, aga mitte need kümme", "Kurat, ei saa ju sellisest jamast kirjutada", "eelnevatel aastatel ma oleks osanud kirjutada vähemalt kuuest teemast, aga sel aastal olid nii lollid teemad" janiiedasi janiiedasi. Seda ma kuulasin terve eilse õhtu. Ja see tervitas mind täna hommikul paari tuttavat blogi lahti lüües. Ja ilmselt kuulen ma seda veel. Huvitav, miks on need avaldused saanud kohustuslikeks – eelmisel aastal ma kuulsin toonaste lõpetajate käest täpselt neid samu sõnu. Kirumine pidavat inimesele parema enesetunde looma, teab rääkida tark mees, kelle nime ma pole vaevunud meelde jätma. Tegelikult on see üldtuntud tõde. Kõigile meeldib kiruda. Ühised vaenlased ühendavad inimesi.

Olgu, tunnistan, ka mina ei leidnud teemat, millest kirjutada 90–100 punkti kirjand (põhimõtteliselt räägin), aga teemasi oli tõesti seinast seina. Ja juhuks, kui sa ikka kohe üldse millestki kirjutada ei oska, oli teemade sisse topitud ka 2 pealkirja, mille kohta ABSOLUUTSELT iga inimene suudab 600 seonduvat sõna kokku sobitada. Milles probla? Kirjand ei peagi lihtne olema, selle põhimõte ongi sinu kohanemis- ja mõtlemisvõime proovilepanek. Aga noh, mis seal ikka. "... some talk trash, let the talkers have their day," nagu kõlavad Tammany Hall NYC lauluread.

Eile õhtul imestades, miks kõik kiruvad, komistasin korduvalt küsimuse otsa, et millest mina siis kirjutasin. Vastasin ausalt – "Ajakirjandus – vabadus ja vastutus", kuues teema. "A ei no muidugi sina saad sellest kirjutada, aga meie..." tuli vastuseks. Mis siis teil viga on? Ma ei julge kohe üldse väita, et ma tunnen ajakirjandust nüüd nii oluliselt rohkem kui ükski teine elementaarse mõtlemisvõimega inimene. Prostituut ei tunne tänu oma ametile inimese anatoomiat teistest paremini.

Aa... ja jutu lõpetuseks – teksadest on kahju, mis eilset õhtut-tänast hommikut üle ei elanud. Loodan, et peale igat eksamit uusi pükse jahtima ei pea hakkama.

AA kokkutulek

Käisime siis eile Anonüümsete Alkohoolikute tugigrupi '05 lennuga tähistamas nelja aasta möödumist koosolekute lõpust. 12 sammu sai omal ajal koos läbitud ja siiani on kõik selle lennu alkohoolikud anonüümsed. Pisike pilt ka siis pooleteisttunnisest kokkutulekust. Oleks kauem kestnud, aga naisõiguslased olid pingi poole kümneks kinni pannud.

Miks ma kuulen paremalt ja vasakult halamist kõige kohta, mida muuta ei saa?! Majanduskriis, poliitika, ebaõiglus maailmas, ahned inimesed, töökohtade puudus, midakuraditveel.

Sa ei ole esimene, kes mõistab, et maailm ei ole ideaalne. Samuti ei ole Sa viimane, kes sellele arusaamisele jõuab. Matter of fact – Sa jõuad sellele järeldusele oma elu jooksul päris mitu korda. Lõpeta see kuradi kaeblemine ja hinda seda, mis Sul on. Unista sellest, mis Sul olla võiks ja püüdle selle poole. 

Mõtle. Unista. Mine.

20 aastat

Sünnipäev. Pühapäev. Tööpäev.

Silm märg

Kurask, leidsin Biker.ee foorumi naljarubriigist Delfist pätsatud eluhea kommentaari Eesti-Brasiilia vutikohtumise kohta. Siiani naeran selle üle kõht kõveras, jagan huumurit ka teiega.

"Brasiilia jalkakoondis tuli eesti. Vaatasid mehed, et Tallinn ilus linn, lõbutseme veidi. Tõmbasid loosi, kes jääb meestest Eesti vastu mängima, ülejäänud lähevad linna peale. Liisk langes Ronaldinhole. Lõbutsetud küll, tulevad teised brasiillased linna pealt tagasi, mäng läbi ja seis 1 : 1. Jooksevad siis meeletus raevus riietusruumi Ronaldinho juurde - "Mida sa tegid mees, nüüd läheme näod häbi täis koju, Eesti vastu viik?!!" Ronaldinho vastu:"Läks nihu jah, ma sain üheksandal minutil punase kaardi""

Kes saab aru, see saab.

Töötud hiinlased

"Hiina teatas täna, et 20 miljonit inimest on kaotanud globaalse majanduskriisi tõttu oma töökoha." - Postimees.ee

Hmmm... võibolla oleks aeg hakata kokkuhoidlikumalt elama.

Kaua-kaua jälle möödas

Ats leidis, et tema Itaalias-käik sai jäädvustatud. Pilt

Mulle see pilt meeldib. Says so much 'bout my personality:)

Viimasel ajal on minu jaoks muutunud absoluutselt tülgastavaks romantilised muuvid. Ei, ma ei ole absoluutselt armastusevihkaja – vastupidi, kõikide kirjete kohaselt peaksin ma praegu olema ainult selliste ilusate there's-no-need-for-words-the-silence-says-it-all momentide fänn. Tema pärast. See aasta on juba praegu parem, kui ükski eelnev. Aga teema juurde tagasi – vastupidiselt sellele, mis peaks olema, vihkan ma selliseid klišee-hetki, mis igal naisel pisara silmast välja võtavad. Need kohad filmides on alati nii kuradi labased. Pole kunagi väga huvitanud, aga viimasel ajal on eriti hakanud riivama. Vaatasin just hiljuti Spaidermänni kolmandat, ei suutnud sedagi lõpuni vaadata. Kümme minti enne lõppu läks asi liiga moosiseks. Jah, ma tean, et filmide primaarne eesmärk ja suurim edu saladus on tunnetel mängimine, aga tulge millegi uue peale. Tehke midagi, mida enne ei ole tehtud. "Why do I feel like I've seen every movie on the planet Earth? Including the ones they haven't thought of yet." – David Leo Fincher ("...known for his dark and stylish movies such as Alien 3, Seven, Fight Club, Zodiac and The Curious Case of Benjamin Button") viskas ühel filmimeistrite autasustamisel õhku sellise mõtte. Aamen. Arusaadavalt raske on luua midagi sensiatsioonilist ja enneolematut, aga kurat, kõik, mida ma tahan, on normaalne film, mis võib sisaldada armastust (kasvõi terve filmi pikkuses), aga EI SISALDA selliseid ülimoosiseid hetki. Hiljuti nähtud Austraalia avaldas selle koha pealt muljet – käisin seda vaatamas suurelt ekraanilt ja koos tüdrukuga, aga siiski – ei tekkinud mõtet, et p...e, ma lähen toon 8 tselli viskit, siis on see veel kuidagigi talutav. Paar hetke, mis tahtsid pilti eest võtta (kes on näinud, siis räägin sellest kohast, kui filmi suht lõpus kuuleb naine väikse neegertüübi pillimängu ja sealt edasi tuleb moosi ja pisarates taaskohtumise-hetki ämbritega). Aga suures plaanis avaldas see film muljet.

Lihtsalt oli vaja see hingelt maha saada. Üldises pildis on elu endiselt ilus.

2009

Kurask, pole ammu enam blogi ahistanud. Igatahes parimat käimasoleva aasta jätku kõikidele, kes siiani viitsivad mu blogi aeg-ajalt külastada. Jah, sina oled ainuke, kes veel viitsib.

Igatahes vahelistest sündmustest niipalju, et tööd on hirmsasti tehtud, haridust omandatud, pidu peetud (et hävitada kõik üleliigsed ajurakud). Sõnaga, iganes tubli olen olnud. Elame pika talve üle, siis läheb elu huvitavamaks ja hakkan ehk tihedamini kirjutama.