Niisiis, 26. aprill. Eksamiperiood sai avapaugu – eile istusid ilusti rivvi seatud laudade taha õpilased üle kogu Eesti, et kirjutada ära üks ilus suur ja ladus 600-sõnaline. Ja peale 600-sõnalise kirjutamist tõusid õpilased üle Eesti ilusti rivvi seatud laudade tagant ja pidasid ära üks suur jooma.
Tegelikult, mis mind kirjutama ajendas oli see, et tänavu, täpselt nagu igal eelneval aastal, olid kõige sitemad kirjanditeemad läbi ajaloo. "Oleks ükskõik mis teine teema, aga mitte need kümme", "Kurat, ei saa ju sellisest jamast kirjutada", "eelnevatel aastatel ma oleks osanud kirjutada vähemalt kuuest teemast, aga sel aastal olid nii lollid teemad" janiiedasi janiiedasi. Seda ma kuulasin terve eilse õhtu. Ja see tervitas mind täna hommikul paari tuttavat blogi lahti lüües. Ja ilmselt kuulen ma seda veel. Huvitav, miks on need avaldused saanud kohustuslikeks – eelmisel aastal ma kuulsin toonaste lõpetajate käest täpselt neid samu sõnu. Kirumine pidavat inimesele parema enesetunde looma, teab rääkida tark mees, kelle nime ma pole vaevunud meelde jätma. Tegelikult on see üldtuntud tõde. Kõigile meeldib kiruda. Ühised vaenlased ühendavad inimesi.
Olgu, tunnistan, ka mina ei leidnud teemat, millest kirjutada 90–100 punkti kirjand (põhimõtteliselt räägin), aga teemasi oli tõesti seinast seina. Ja juhuks, kui sa ikka kohe üldse millestki kirjutada ei oska, oli teemade sisse topitud ka 2 pealkirja, mille kohta ABSOLUUTSELT iga inimene suudab 600 seonduvat sõna kokku sobitada. Milles probla? Kirjand ei peagi lihtne olema, selle põhimõte ongi sinu kohanemis- ja mõtlemisvõime proovilepanek. Aga noh, mis seal ikka. "... some talk trash, let the talkers have their day," nagu kõlavad Tammany Hall NYC lauluread.
Eile õhtul imestades, miks kõik kiruvad, komistasin korduvalt küsimuse otsa, et millest mina siis kirjutasin. Vastasin ausalt – "Ajakirjandus – vabadus ja vastutus", kuues teema. "A ei no muidugi sina saad sellest kirjutada, aga meie..." tuli vastuseks. Mis siis teil viga on? Ma ei julge kohe üldse väita, et ma tunnen ajakirjandust nüüd nii oluliselt rohkem kui ükski teine elementaarse mõtlemisvõimega inimene. Prostituut ei tunne tänu oma ametile inimese anatoomiat teistest paremini.
Aa... ja jutu lõpetuseks – teksadest on kahju, mis eilset õhtut-tänast hommikut üle ei elanud. Loodan, et peale igat eksamit uusi pükse jahtima ei pea hakkama.
