Täna hommikul tõusin ülla mõttega. Otsustasin minna verd andma, lihtsalt selleks, et näidata üles patriootlikkust ja värki. Astun mina sisse kultuurikeskusesse. Mingi valges kitlis vanamutt, nähes mu segaduses pilku, karjub üle saali, et ma täidaksin ankeedi. Manasin ette "ma-teadsin-küll"-näo ja istusin maha ankeeti täitma. Vastanud kõigele ausalt läksin lehega tädi juurde lehvitama, kästi oodata. Olles 15 minutit kohapeal tammunud ja mõttes kõik valgetes kitlites kortsus vanurid seal ruumis põrgu saatnud, lubati mul lõpuks istuda. Paar küsimust ja mind suunati teise laua juurde. Teise laua juures võeti ette minu poolt eelnevalt täidetud leht ja hakati küsima uuesti kõiki neid küsimusi, millele ma juba kord ristikesega vastasin (suhtlusvoor). Tädi sattus segadusse, kui ma selgitasin talle, miks ma ristikese jah-kasti tegin küsimuse juures, mis puudutas operatsioone. Selgitasin talle, et tänu ühele jobule elan ma ühe neeruga.
"MAAAAAAIIIIIIIIIEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE! TULE SIIA! TULE SIIA, SEE POISS SIIN, MIS MA TEEN TEMAGA?!" Tüdruk kõrvallauast võpatas ja jälgis mind teraselt kogu selle aja, kui kaks mutikest mind usutlesid. Lõppkokkuvõttes saadeti mind põrgu. Kõrvallaua-tüdruku halvustav pilk saatis mind ukseni. Ilmselt pidas mind narkarist HIV-viirusega venelaseks. Juhhei!
Nahhui heategevus. Niikuinii oleks mu veri läinud mõnele kuradi roolijoodikust pool-debiilikule.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Ehhee, mina käisin eelmine neljapäev verd andmas. Võtsid vastu küll, andsid kommi ja värki.
Mind ka eriti ei tahetud, polnd hommikul toitund ja üldse liiga lihatoitlane.
Post a Comment