Boun giorno!

Täna siis on selline tore õhtu, kus on törts rohkem aega. Mõned plaanid lükkusid inimeste üleliigse õpihimu tõttu edasi, nüüd siis istun siin ja vahin arvutiekraani. Otsustasin ära arveldada kirjutamisvõla ja kuna niigi sai lubatud Itaalia-kirjeldus, siis siit see tuleb.

1. peatükk ehk kuidas Ats vihkab varahommikuid.
Neljapäeva õhtu. 8 tundi bussi väljumiseni. Kes kurat tuli selle peale, et reisi alustada kell pool kuus hommikul?! Igatahes, veedab Ats järgnevad tunnid arvutiekraani taga, kirjutades motoristi-tööd (elagu merendus! Järgmisel hommikul Saare-mandri vahelist ookeani Regulaga kündes suudan mõelda ainult selle peale, mitu silindrit tol hetkel töös on ning kuidas kogu diislipõletamise protsess täpselt aset leiab). Kell pool kolm, kui saab sisse löödud viimane tähemärk, on lõpuks aeg magama minna. Kell neli heliseb äratuskell. Vaigistan põrgulärmi tegeva värgi (kes tuli mõttele luua äratuskell? Elu oleks nendeta poole ilusam) ja jään peaaegu uuesti magama. Siiski suudan viimasel hetkel silmad lahti teha ja sissemagamist vältida. 4:08, vahivad suured punased numbrid mulle kellraadiolt vastu. Ega's midagi, duši alla ja pakkima. Oleks vist pidanud enne pakkima. Igatahes jõuan bussi peale. Vabalt - kaks minutit jääb üle ka veel.

2. peatükk ehk läbu Poolas.
Bussi jõudes avastan, et minu kõrvale on paigutatud üks tore naisolevus. Esimese päeva jooksul avastan, et see tore naisolevus pole pooltki nii vaikne, kui ma arvasin teda olevat. See selleks. Esimese päeva jooksul läbime Läti ja Leedu, ületame Leedu-Poola piiri ja crashime Poolas. Avastame, et Poola öömaja kõrval on kõrts-pubi-resto-misiganes. Suundume sinna. Õhtu möödub kiirelt - õlu, Tequila ja Jägermeister (ei ole hea kooslus). Üritame toast välja tõsta ebahuvitavaid inimesi, kes said endale hotelli suurima toa (kus olid stripipost, kaks nahkdiivanit, neli suurt voodit, baarilett ja kõik muud eluks vajalikud asjad – ülejäänud meist said toad, kus olid neli seina ja kaks voodit), tulutult. Neli kurja naisolevust otsustavad magama minna. Sul on selline tuba ja sina otsustad magama minna! Kainelt! Üksi! Mida kuradit?! Ei mäleta, millal ma oma tuppa jõudsin. Mäletan, et enne magaminekut pidin korduvalt WC-d külastama.

3. peatükk ehk Poola on SUUR ja tige.
Hommik algab sellega, et keegi üritab meie toaust maha lammutada. Minu mõminale vastatakse karjumisega. Selgub, et ülejäänud reisiseltskond on juba bussis ja valmis minema. Pohui, ilma dušita mina ei lähe! (endine klassijuhataja kasutab seda duši all käiku terve reisi vältel korduvalt minu vastu). Bussis selgub sissemagamise põhjus – toakaaslane, kes äratuskella eest vastutas, suutis kuidagi panna telefoni äratama pühapäeva keskpäevaks (tegelikult pidi äratus olema laupäeva hommikul pool kuus). Lepime kokku, et järgmised äratused toksime telefoni kaine peaga. Esimene söögipeatus saab olema McDonald's. VÄGA halb valik peale sellist ööd! Otsustan siiski riskida ja jään lootma, et rasvane burger püsib bussisõidu vältel kõhus. Püsib. Enne, kui me edasi sõdame, otsustan külastada lähedalasuva bensuka peldikut. Kabiinis seistes kuulen, kuidas sisse vajub mitmehäälne vene keelega äravahetamiseni sarnast keelt kõnelev seltskond. Olles asjad korda ajanud, proovin kabiinist väljuda. Tulutult. Keegi seisab otse ukse ees. Tõmban ukse kinni tagasi, et anda segajale võimalus eest ära minna. Teine katse, samade tulemustega – endiselt on keegi ees. Kui ka kolmas katse kabiinist väljuda ebaõnnestub, otsustan koos uksega blokeerijale kaela sadada. Turskem vend põrkab minult saadud hooga vastu kraanikausse. Vihane pilk vaatab mind. Kurat, siin on neid jobusid ju kümnekanti. Kiired sammud kraanikausini, kraanikausi kohal olevast peeglist jälgin venelasi, samal ajal käsi pestes. Õnneks pääsen ilma lööminguta. Üksi kümne venelase vastu (kolm neist olid sellised, kellel polegi vaja osata kakelda, neile piisab kehamassist) – pole eriti meeldiv mõte. Bussi jõudes hingan kergendatult. Ülejäänud päev möödub suuremate sündmusteta Poolas. Kui suur saab üks maa olla?!

4. peatükk ehk Tšehhis on odav alks.
Öömaja Tšehhis. Bussijuht suudab ära eksida, teekond öömajja on kuratlikult pikk. Lõpuks jõuame siiski kohale, pool tundi välisukse ees külmetamist ja olemas. Hotell pole suurem asi, aga pohh. Viskame kotid üle ukseläve voodile ja poodi ära. Poodiminejaid koguneb palju. 13-pealine lärmakas ja laia-oksaline kari eesti noormehi peletab tänavailt suure osa Tšehhareid. Otsustan eelmisele õhtule tagasi vaadates tagasihoidlikuks jääda ja omandan poest vaid vana hea Corona extra six-packi ja paar mingisugust Tšehhi päritolu (ma arvan) siider-cooler-mixer-värgensit. Siider-cooler-mixer-värgensid ei ole head. Pakun kõigile maitsta (tegelikult ei raatsi lihtsalt minema visata). Leian ühe hullu, kes väidab selle olluse hea olevat ja kingin ülejäägi talle. Öö möödub rahulikult, voodisse mingi kahe paiku, äratus viiest (momendil pikemad juuksed, mis nõuavad pikemat kuivamisaega). Väljasõit kuuest. Tuju on kordades parem, kui eelmisel hommikul.

5. peatükk ehk suund Veneetsia poole.
Võtame suuna Viini, teeme seal peatuse, tutvume linnaga, saame teada, et Viinis pole ühtegi asjalikku muusikapoodi. Selle-eest on seal aga McDonald's. Metsikud 35 minutit vaba aega (tänud giidile selliste üüratute võimaluste eest) asjalikult kulutatud, lähme tagasi bussi ja suundume Veneetsia poole. Veneetsias tervitavad meid kämparid, kus me öö veedame. Pesemis-kusemisvõimalused on tagasihoidlikud (Kämparis on ühisdušid-WCd), aga ei kurda. Pidu suuremat ei toimu. Kuna alks on suht otsakorral ja läheduses ei ole ei poodi, bensukat ega isegi ühtegi tõmmut puskarikaupmeest, jääb õhtu tagasihoidlikuks.

6. peatükk ehk relvaarsenali täiendamine.
Neljas päev, suund San Marinosse. San Marino on maailma väiksemaid ja vanimaid vabariike (kasulik teadmine). Käime mingisugust kindlust tšekkimas. Jubetore on. Peale kindlust antakse meile vaba aega Monte Titano mäel. Avastan, et päris paljud kaupmehed teevad äri relvadega. Põhilisteks müügiartikliteks katanad (http://en.wikipedia.org/wiki/Katana). Oh happy day! Kes veel ei teadnud, Ats on täielik relvafanatt. Omandan kaks katanat, visketähiku ja relvamaketi. Majanduslikel põhjustel pidin sellega piirduma. Läheme pitsat sööma, leiame pitsamüüja kes tonkas eesti keelt (!!!), saame esmakordselt head välismaist pitsat. Olles tegelenud söömisvajadustega, avastan, et üks sõpradest kannab lahedaid päikeseprille. Selgub, et ta oli need omandanud sealtsamast lähedalt. Lasen tal ennast prillimüüja juurde viia ja leian endale ülivinged prillid. Otsisin Eestist terve suve lahedaid prille, ei leidnud neid ei Tallinnast, Kuressaarest, Tartust ega Pärnust. San Marinost siis lõpuks leidsin. Veelkord Oh happy day!
Õhtul jõuame Rooma lähedale öömajja, kämparisse, kus veedame kolm järgnevat ööd.

7. peatükk ehk Vesuuvi vallutamine.
Viies päev. Sõidame Vesuuvi poole. Vesuuv on 1277 m kõrgune vulkaan.
Kohtume idioodist Itaalia bussijuhiga, kes otsustab meie bussist mööduda keset kitsast ja käänulist teed Vesuuvi jalamil. Itaallased omavad! Buss viib meid nii lähedale Vesuuvi tipule, kui võimalik. Suure osa peame siiski jalgsi läbima. See oli VÄGA hull. ei ole hea tunne, kui sa pead terve päeva kandma juba hommikul täishigistatud särki. Igatahes mõnusalt märjana Vesuuvi tippu ma jõuan, käin ära kaugeimas punktis, kuhu turist legaalselt minna saab (rahvarohkuse tõttu sealt edasi minna ei saanud, aed tuli ette. Muidu ehk oleks teostanud mõtte, mis mulje meeldejäävamaks oleks muutnud), ja vut-vut alla bussi tagasi. Uhke tunne.

8. peatükk ehk Itaallased on sitad liiklejad.
Lõuna paiku saame natukene vaba aega Pompejs, tutvun esmakordselt Itaalia liikluskultuuriga. Avastan, et kõik mööduvad autod on purukssõidetud. Pisar tekib silmanurka, kui näen möödumas 2008. aasta Mercedes-Benz SL 63 AMG-d, mis on tänu kellegi idiootsusele (võimalik, et juhi) kaotanud sõna otseses mõttes pool tagaosast. Kellele auto nimi midagi ei ütle, siis ehk toob valgustatuse isendi hinnasilt – 2 278 580.–
Õhtul jõuame sadamalinna Napolisse, mis pidavat olema turistide poolt Itaalia enimülastatud linn. Näeme veel rohkem romusid, võtame aktiivselt osa liikluskultuuri p...esaatmisest (ülestõstetud käsi peatab Napolis kogu liikluse, eriti kui sa tõstad käe üles keset teed seistes). Otsustame minna seiklusi otsima ja kaldume trajektoorist kõrvale, külastame kitsaid ja pimedaid kõrvaltänavaid, mille eest giid meid hoiatas. Ei õnnestu ühtegi taskuvarast kohata. Küll aga näeme veel rohkem romusid. Keegi on otsustanud tee ääres seisval Peugeot'l igavusest akna sisse lüüa (aken oli sees, makk ja otse purustatud akna alla toolil olevad mapid-dokumendi-välimusega paberid samuti). Lõbus linn. Suund tagasi kämpadesse.

9. peatükk ehk Kämparitega harjumine ei võta kaua.
Viienda päeva õhtul teeme tasa vahepeal pidutsemata jäänud õhtud. Õhtu venib pikaks, aga pole hullu. Kuuenda päeva hommikul võtame ette püha teekonna Rooma ja Vatikani poole.

10. peatükk ehk lühikokkuvõte päevast Itaalias.
Vältimaks liigseid detaile ebatähtsates kohtades võtame märksõnu kasutades kokku Rooma ja Vatikani. Rooma, Püha Peetruse väljak, samanimeline kirik, Vatikan, Vatikani muuseum, Sixtuse kabel (mis on kuulus Michelangelo freskode poolest), Colosseum, Rooma Foorum, Kapitoolium, Navona väljak, Veneetsia väljak, Trevi purskkaev, Panteoni tempel, Hispaania väljak, jne. Pidu.

11. peatükk ehk Pisa torn ongi, kurask, viltu.
Seitsmes päev. Pisa torn on täitsa vildakas. Nägin oma silmaga (läbi vihmasaju) ära. Süüdi selles (et viltu on, mitte vihmasajus) vanaaja ehitajad, kes torni mudasele ja pehmele pinnasele asutasid. Leian endale ühe kena naeratusega vihmavarjukaaslase. Otsustame kahe peale suure varju osta ja ülejäänud tripi vajadusel sinna alla peituda. Leiame tänavakaupmehed kärutäie vihmavarjudega. Suure varju hinnaks öeldakse 20 EURi. Saadame mudakoonud kuradile. Enne, kui jõuame silmadega järgmist kaupmeest otsima hakata, kukub mees halama ja vabandama. Paari EURi kaupa kukutab hinda. Teen tüübile selgeks, et üle viie EURi selle pahna eest ei maksa ning kui tema selle hinnaga ei nõustu, leian ma kellegi teise, kes sellega nõustub (Itaalias on iga nurga peal mõni mudakoon, kes müüb vastavalt ilmaoludele nodi – päikesepaistes päikeseprille, sajus vihmavarju, koguaeg mingit mõttetut kräppi). Jõudsime oma tingimisega kuuele eurole. Mees oli sellise häälega, nagu müüks oma vanaema kahe krooni eest. Palju pisaratest puudu ei jäänud. Hakkas hale temast. Kuna niigi olin arvestanud viie-eurose väljaminekuga, otsustan EURi juurde panna. Saame vihamvarju, suure ja vikerkaarevärvilise.

12. peatükk ehk Veneetsia on vihmane.
Öö veedame vanas tuttavas kämpas (vt. 5. peatükk), kus on ümberringi vesi, aga ujuda ei tohi, sest ümbritsev vesi ajab inimesed kärna. Alkopuudus (mäletate – poode pole, midagi pole), "Supermarketi"-nime kandev 8x8 ruutu kauplus on ka suletud. Jess. Leian kotist kaks 4cl-ist Martinit ja õlle. Jess. Pidu jääb tagasihoidlikuks, hoian teistele seltsi, kuni viitsin ja suundun siis magama.
Kaheksas päev möödub suurelt osalt Veneetsias - tore pleiss. Saame veelkord head pitsat. Kuna mina saadan enda eelarve kuradile ja raiskan neli viimast eurot ilusa žesti peale, mina pitsat endale lubada ei saa. Õnneks on kena naeratusega tüdruk (loe eelmist peatükki) nõus minuga pitsat jagama (tegelikult tema oligi see, kellele ma oma viimase nelja euri eest žestikuleerisin:D).
Hängime Veneetsias, tunneme asjast rõõmu. Elu on ilus. Pärastlõunal istume bussi ja võtame suuna tagasi Austria poole. Ees ootavad kaks päeva täis bussisõitu. Kurnav. Öömaja Tšehhis.

13. peatükk ehk Tšehhis on endiselt odav elu.
Nagu eelnevalt öeldud, lõin eelarve läbi. Tean aga, et pangakaardil on ca. 800 EEKi väärtuses cashi. Natukene (olgu, päris palju) olen kaardiga juba maksnud ka, seega pole kindel, palju seal alles on (meie poolt külastatud maades on selline vinge teema, et sealsetes sularaha-automaatides pole võimalik kontojääki tšekata). Üheksanda päeva hommikul tekib võimalus poodi minna. Otsustan katse-eksitus-meetodil teada saada, palju mul raha pangaarvel on. Laon korvi süüa-juua täis ja suundun kassasse. Terve kassajärjekorras veedetud aja harjutan mõttes üllatunud nägu (What? No money? How can this be? That's truly shockin'. Ok, what the hell take that shit back, do I have enough money now?). Kassiirist noor neiu naeratab mulle laialt. Minu üllatus on suur, kui kaardi sisetanud ja PIN-koodi sisse tagunud, näen tšekki kassaaparaadist välja voolamas. Läks õnneks! Jess! Üheksanda päeva varustus on olemas (viimane öö, peab tähistama!).

14. peatükk ehk tripi viimane öö.
Poolas satume üliontlikku hotelli. Puhtjuhuslikult avastan sisekorraeeskirjad – ...jabbajabbajabba... 3. There's no drinking allowed in the hotel. 4. Visitors are not allowed to carry any alcohol around while staying at the hotel. ...jabbajabbajabba... 6. A visitor caught drunk or disturbing other visitors will spend the night in the police. (neile, kes inglise keelt ei tonka – joomine võrdub kainer). "That'd be a cool way to end a trip," mõtlen endamisi. Siiski pole see riski väärt. Viime peo õue. Satume tanklas käies politsei huviorbiiti, probleeme siiski ei teki. Ma võidan krõpsupakiga uue paki, mida tanklamüüja mulle väljastamast keeldub (tegi nägu, et ei spiigi inglišit). Sellest tekib kerge sõnelus tanklamüüja ja minuga koos olnud joobes sõbra vahel. See muudab meid tankla ees seisva politseiekipaaži jaoks veelgi atraktiivsemaks. Rahustan sõbra maha, loovutan talle võidu ja ülejäänud krõpsupaki. Varahommikul otsustame tagasi hotelli naasta. Kuna üks mees sattus hoogu ning kaotas koordinatsioonitaju ja liikumisvõime, tuli ta kahevahel sisse toimetada. Ülejäänud pundiliikmed tegid katet. Administratsiooni-vana õnneks seekord mente ei kutsunud. Läks õnneks. Paar tundi und ja uus päev on käes. Kümnes päev, viimane.

15. peatükk ehk tagasi Eestisse.
Jama. Eesti piiri ületades tunnen, kuidas kohustused kuhjuma hakkavad. Jama.

Nii, nüüd peaks olema siin kirjeldust küllaga. Ühesõnaga – iga kell läheks uuesti. Selle seltskonnaga kuhuiganes.

Kõik,
Ats