Aasta viimane päev.

2007 on kohekohe läbi. Niipalju siis sellest Tagasivaade tehtud - hoolimata aasta alguses tehtud vigadest ja ämbritest (siinkohal räägin eelkõige tööst) siiski päris kordaläinud.
Lugesin üle oma eelmised blogid ja pean mainima - kõiksugused vead ja sõnavärdjad ei tulene keeleoskamatusest vaid rohkem kiirest kirjutamisest. Täna on esimene kord, kui kirjutan ilma pideva tambita. Täna on vaba päev, peab ainult välja mõtlema, mida kolmapäevases saates rääkida... Polegi nii kerge, kui kõrvaltvaadates tundub.
Harjumatu tunne, kui ühtegi kohustust ees ei seisa. Kell on 13.45 ja ma lebon endiselt voodis, ei viitsi isegi duši alla minna. Varsti peab jõuvarud kokku võtma, nälg hakkab piinama. Või ehk helistaks kõrvaltuppa ja lubaks maksta sealsetele elanikele söögitoomise eest.

Praeguseks küllalt,
ilusat aastavahetust,
Ats

Reede õhtu

Nädal GC-st. Hevinäpud siiani kõrgel õhus. Green oli ülikõva! Hoolimata sellest, et ma alguses 6 tundi mööda Eestit seiklesin ja seetõttu esimesest päevast ilma jäin. Tegelikult päris päevast pole ilma jäänud, jõudsin kolmveerand 12 õigesse kohta, kell 12 läks lavale Paradise Lost. Paradise oli natukene alla ootuste, aga ikkagi suht tasemel.
Ja kujutad ette, isegi Audi ei vedanud mind alt. Eh...alguses oli probleemne, jättis mind kahekümne meetri kaugusele koduhoovist, pidin sõbra järgi kutsuma, et kütust saada - seetõttu sain Kurest minema alles 17.20 (praam Kuivastust lahkus 18.00). Soovitud tulemuse (praami peale jõudmine) saavutasin Kurest Kuivastusse sõites keskmise kiirusega 130 km/h. Rekordiks sai 160km/h. Kui kellelgi tuleb siinkohal pähe paar manitsussõna, siis hoia endale. Ma tean piisavalt palju kiiruse mõjudest ja olen tundnud neid rängalt omal nahal. Mõtlematu on viimane sõna, mida minu kohta kasutada. Väga hästi mõtlen ja rohkem, kui enamus autojuhte Eesti teedel.
Igatahes praamile ma jõudsin kaheminutilise ajavaruga, broneeringust erilist kasu polnud, aga peale sain vähemalt.
Mandril uued seiklused - kuidagi ma suutsin Rakvere asemel välja jõuda Keila-Joale, Jumal teab, kuidas see võimalik on. Ühel hetkel leidsin eest valed sildid ja paaritunnise hilinemisega võtsin suuna Rakvere poole. Tee peal oleksin teinud veel päris korraliku avarii, sest mingi tont seisis teeäärsel parkimisalal (paremal pool teed), tuled suunatud minu poole (parim nali - kui mina võtsin maha täistuled, tegi seda ka tema... Järelikult oli välistatud ka see, et juht oleks autost eemal viibinud ja unstanud tuled peale). Kuna Audil on ülikehvad tuled - eriti sellel isendil, mille roolis mina olin, sättisin ma oma suuna vastutulevate autode järgi. Selle parkimisgeeniuse süül oleksin ma korralikult metsa lasknud, kui õigel ajal poleks tundnud ratta all veidrat pinnast. Täistuled peale ja oh üllatust - ees on mets. Kui sel hetkel oleks kurikas pagassis vedelenud, oleks see parklas seisja kõva noomituse saanud. Möödasõites vahtis mulle vastu kamp vahtralehega tattnokki, keegi neist ei näinud läbi minu pilgu välja vanem, kui 16. Maha tuleks lasta sellised lambad. Autokool ei anna teile tasuta Liikluseeskirju kohvitopsialusteks vaid lugemiseks.

Nagu juba öeldud 23.45 Rockveres, õhtu tähe nägin ära - see peamine.
Teine päev läks oluliselt rajumalt. House Of Games pettis lootusi, kõvasti. Solisti mitte ainult kohatu vaid ka ebanaljakas anekdoot viis juba peale esimest laulu mõtted lamba peale. Lauluga "24" (üks parimatest lauludest pundil) asja parandati, aga mitte piisavalt. ikkagi tundusid mehed sel õhtul algajatasemel rokiwannabed.
Suurim üllataja Mustasch. mehed olid kokku pannud mitte ainult vägeva performance'i vaid näha oli ka ülimat energiat ja mis peamine - esinemistahet. Suurem osa bändidest tundus laval olevat pealesunnitult - kuidas sa moshid sellise rämpsu saatel, kui solist-lõugaja ise ka oma sõnu ei usu. See selleks, elagu Mustasch, nende plaat tuleb hankida. Kindlalt.

Ats

Reede poollõuna.

Endiselt elus... Teen usinasti tööd, et kallitel lehitsejatel oleks, mida lugeda.

Juba hommikul ärkasin suure naeratusega näol, sellisega, mida näeb ka seljatagant. See on sellepärast, et täna...tän on 21. detsember, mis tähendab, et täna saab avapaugu Green Christmas. Sinna olen ka mina teel, kohe kui tööpäev läbi. Juba täna kesköösel tõstan ma oma hevinäiduki kõrgele ja viibutan seda Paradise Lost' hingestatud helide poole. Pilet sai hangitud juba novembri alguses, sellest ajast saati seisnud kindlalt ja turvaliselt pildiraami küljes. Sinna koguneb igast nodi - seal on suviseid kontserdipileteid, kondoome, visiitkaarte ja kõike. See on peaaegu altar, püha igatahes.

Aga tagasi GC juurde - Mida veel võiks hing ihata enne vaikset jõulu, kui üht korralikku rokipidu? Ei midagi. Täna hingame Paradise Lost' nimel, Homme astub meie ette kõikvõimas omamaabänd House Of Games. See on Valhalla.
Ahjaa, et ära ei unuks - autorentijad on nõmedad. Üks jobu arvas, et ma tundun kuidagi liiga noor auto rentimiseks. Peale mõningast jutuajamist (vaid verbaalsel moel) ta siiski soostus mulle auto andma, nagu eelnevalt kokku oli lepitud telefonitsi. Ja mida krdit, auto on täielik käkk. 1,8-se mootoriga Audi 80... Edasiminek täielik null, kütusekulu see-eest Hummeri oma. Ma tean Audi ja MB needust (aeglased kuid võimsad), aga see on naljanumber. 0-100 km/h viie minutiga või nii. Halleluuja. Sellega ma Rakverre ei jõua (arvestades stardipaigaks Kuressaaret olen ma mäel, kui Kuivastusse selle risuga saan).

Praegu kõik, järgmised kirjed tulevad millalgi.
Häid pühi, inimesed.
Siiralt,
Ats