Mul tuli hiilgav äriidee - selle-aastaste Ooperipäevadega paralleelselt saavad toimuma Opelipäevad. Siis ma müün Opelipäevade firmamärgi kasuga maha, ostan endale Real Madridi ja lasen kõik pallurid lahti. Ehe geenius:D
Ats
Friday, February 29, 2008
Sunday, February 24, 2008
Vabariigi aastapäev, 90
Einoh, õnnesoovid siis igasugustele eestlastele, kes ennast vabariigiga ühtseks loevad.
Ma käisin hiljuti tööga seoses ühe vanatädi juures, kes on vabariigiga sama vana (tegelikult küll täpselt kuu noorem, aga sünniaasta 1918 oli siiski olulisem). Lehte tegime suure mitmeküljelise rubriigi vabariigiga samal aastal sündinutest - heietused, mälestused, teate küll. Igatahes sain mina endale ühe pisikese tädikese. Lähen mina sinna siis tädikest küsitlema - tädikese juures veetsin täpselt 13,5 minutit ja selle aja jooksul kuulsin 13 korda "oh, mis mina oskan teile rääkida". Ja milliseks edvistamiseks läks, kui kaameramees klõpsima akkas... Hullem, kui mõni teismeline:D
Aga müts maha tädi ees - ei kohta palju 90-aastaseid, kes suudavad rääkida selget juttu ja käia sirge seljaga (ilma kepita, ei longanud ega midagi!). Respekt!
Kell on 20 minutit vähem, kui 11 õhtul. Igavus. Teha on palju, viitsimist pole.
Praeguseks aitab kirjutamisest, teinekord pikemalt. "I may not be able to say much, but what I say is real. Men of few words can't afford errors." - lihtsalt tuli meelde, raamatust Back In Business (Michael Barrymore). Soovitan soojalt, hea huumoriga raamat.
Kõik
Austusega,
sir Pisse Doff:)
Ma käisin hiljuti tööga seoses ühe vanatädi juures, kes on vabariigiga sama vana (tegelikult küll täpselt kuu noorem, aga sünniaasta 1918 oli siiski olulisem). Lehte tegime suure mitmeküljelise rubriigi vabariigiga samal aastal sündinutest - heietused, mälestused, teate küll. Igatahes sain mina endale ühe pisikese tädikese. Lähen mina sinna siis tädikest küsitlema - tädikese juures veetsin täpselt 13,5 minutit ja selle aja jooksul kuulsin 13 korda "oh, mis mina oskan teile rääkida". Ja milliseks edvistamiseks läks, kui kaameramees klõpsima akkas... Hullem, kui mõni teismeline:D
Aga müts maha tädi ees - ei kohta palju 90-aastaseid, kes suudavad rääkida selget juttu ja käia sirge seljaga (ilma kepita, ei longanud ega midagi!). Respekt!
Kell on 20 minutit vähem, kui 11 õhtul. Igavus. Teha on palju, viitsimist pole.
Praeguseks aitab kirjutamisest, teinekord pikemalt. "I may not be able to say much, but what I say is real. Men of few words can't afford errors." - lihtsalt tuli meelde, raamatust Back In Business (Michael Barrymore). Soovitan soojalt, hea huumoriga raamat.
Kõik
Austusega,
sir Pisse Doff:)
Friday, February 15, 2008
15.jaanuar
Reede.
Ma valisin hea aja haigestumiseks - nädalalõpu. Momendil näitab kell 18:03, leban teki all ja lasen haigest peast läbi kõiki ülesandeid, mis lähitulevikus ees ootavad. Uuuuuuuhh.
Mõtlesin, et pole enam ammu kirjutanud, saab parandatud siis seegi viga.
Viimaste päevad jooksul on mind tõsiselt häirima hakanud poeskäik. Inimestel on mingi probleem. Poodlemine (toidupoest räägin) sujub niikaua, kuni ma võtan platsi sisse kassajärjekorras. No midavärki, miks krdi pärast ronib mulle külje alla alati: a)haisev parmatt b)nätsuga mängiv tibi või c)togiv vanamutt (võimalik, et haiseb natukene). Olgu parmatist ma saan üle, haisegu, kui taha - proovin teises suunas hingata. Tibi-teema on puhtalt isiklik mittesallivus sellise eluvormi suhtes. Aga need vanamutid, kes kassajärjekorras minu taga seisavad ei tunne mingit piiri - iga paari sekundi tagant tunnen, kuidas midagi sõidab vastu mind, tagumikupiirkonda. Väga ebameeldiv tunne. Vaatan taha, üllatunud vanamutike vaatab mulle otsa ja sõidab uuesti oma käruga sisse. Astun sammu edasi, tuleb järgi - uuesti togima. Otsustasin kolmapäeval sammu tagasi astuda ja mutile kärru käia, niisama pulli pärast - ehk saab asjast aru. Ega ei saanud küll, torises selle üle, et ma ei oskavat käia. Nomida. Oleks see siis sellega piirdunud, ei. Jõuan kassani, hakkan maksma ja nagu ruumi oleks vähe, tuleb tema VAHETULT minu kõrvale ja hakkab mu rahakotti kaema. Sõna otseses mõttes vahtis mu rahakotis olevat, kui ma müüjalt raha tagasi ootasin. Ega vähe ei ärrita. Põlema see muti. Üldse tuleks pensiokad kuhugi eraldi saarele kupatada... Tsivilisatsioonist eemale. Mõni lahe iga-pühapäev-pannkooki-ja-kirsimorssi-vanaema võiks hädapärast jääda. Kuni ta haisema ei ja oma bingo-õhtut kellelegi peale suruma ei hakka.
Kui juba teema sinna läks, oli kord juhus, kus üks parm tahtis minuga kakelda poejärjekorras. Tuleb mees minu poole (seisan mina järjekorras), 3 bocki näpus ja astub sirgelt minu ja eesolija vahele trügima. Oma positsioon minu ees saavutatud, asub rõõmsalt kassat ootama. Ma informeerisin teda asjaolust, et tegu ei ole rivi lõpuga, mille peale mees leidis, et tema oli enne seal, aga pidi lihtsalt minema paari õlle järele. Rahulikult proovisin talle selgitada, et sellisel juhul võtab ta koha sisse rivi tagaotsas, mille peale tema arvas, et ma üritan tüli norida ja soovitas mul mitte nii viisakalt vait olla. Ilmselt ta ei arvestanud faktiga, et keegi võib talle vastu astuda, sest kui sai tutvustatud talle olukorda - ta kas võtab koha sisse rivi lõpus või nende õllepudelitega poest välja ei jaluta (mul ei olnud just parim päev selja taga ja tõesti ei olnud tahtmist lasta kellelgi endale sel hetkel pähe astuda) - ta siiski paistis leebuvat. Lontis vihase näoga minema sealt. Pärast nägin teda poe kõrval pingil midagi ägedalt seletamas oma semudele. Tervise mõttes ei hakanud lähedale ronima uurimaks, mis tal öelda on.
Parmatid ahju!
(jah, ma tean, et see post sai eriti seosetu, aga toon vabanduseks haige pea)
Ats
Ma valisin hea aja haigestumiseks - nädalalõpu. Momendil näitab kell 18:03, leban teki all ja lasen haigest peast läbi kõiki ülesandeid, mis lähitulevikus ees ootavad. Uuuuuuuhh.
Mõtlesin, et pole enam ammu kirjutanud, saab parandatud siis seegi viga.
Viimaste päevad jooksul on mind tõsiselt häirima hakanud poeskäik. Inimestel on mingi probleem. Poodlemine (toidupoest räägin) sujub niikaua, kuni ma võtan platsi sisse kassajärjekorras. No midavärki, miks krdi pärast ronib mulle külje alla alati: a)haisev parmatt b)nätsuga mängiv tibi või c)togiv vanamutt (võimalik, et haiseb natukene). Olgu parmatist ma saan üle, haisegu, kui taha - proovin teises suunas hingata. Tibi-teema on puhtalt isiklik mittesallivus sellise eluvormi suhtes. Aga need vanamutid, kes kassajärjekorras minu taga seisavad ei tunne mingit piiri - iga paari sekundi tagant tunnen, kuidas midagi sõidab vastu mind, tagumikupiirkonda. Väga ebameeldiv tunne. Vaatan taha, üllatunud vanamutike vaatab mulle otsa ja sõidab uuesti oma käruga sisse. Astun sammu edasi, tuleb järgi - uuesti togima. Otsustasin kolmapäeval sammu tagasi astuda ja mutile kärru käia, niisama pulli pärast - ehk saab asjast aru. Ega ei saanud küll, torises selle üle, et ma ei oskavat käia. Nomida. Oleks see siis sellega piirdunud, ei. Jõuan kassani, hakkan maksma ja nagu ruumi oleks vähe, tuleb tema VAHETULT minu kõrvale ja hakkab mu rahakotti kaema. Sõna otseses mõttes vahtis mu rahakotis olevat, kui ma müüjalt raha tagasi ootasin. Ega vähe ei ärrita. Põlema see muti. Üldse tuleks pensiokad kuhugi eraldi saarele kupatada... Tsivilisatsioonist eemale. Mõni lahe iga-pühapäev-pannkooki-ja-kirsimorssi-vanaema võiks hädapärast jääda. Kuni ta haisema ei ja oma bingo-õhtut kellelegi peale suruma ei hakka.
Kui juba teema sinna läks, oli kord juhus, kus üks parm tahtis minuga kakelda poejärjekorras. Tuleb mees minu poole (seisan mina järjekorras), 3 bocki näpus ja astub sirgelt minu ja eesolija vahele trügima. Oma positsioon minu ees saavutatud, asub rõõmsalt kassat ootama. Ma informeerisin teda asjaolust, et tegu ei ole rivi lõpuga, mille peale mees leidis, et tema oli enne seal, aga pidi lihtsalt minema paari õlle järele. Rahulikult proovisin talle selgitada, et sellisel juhul võtab ta koha sisse rivi tagaotsas, mille peale tema arvas, et ma üritan tüli norida ja soovitas mul mitte nii viisakalt vait olla. Ilmselt ta ei arvestanud faktiga, et keegi võib talle vastu astuda, sest kui sai tutvustatud talle olukorda - ta kas võtab koha sisse rivi lõpus või nende õllepudelitega poest välja ei jaluta (mul ei olnud just parim päev selja taga ja tõesti ei olnud tahtmist lasta kellelgi endale sel hetkel pähe astuda) - ta siiski paistis leebuvat. Lontis vihase näoga minema sealt. Pärast nägin teda poe kõrval pingil midagi ägedalt seletamas oma semudele. Tervise mõttes ei hakanud lähedale ronima uurimaks, mis tal öelda on.
Parmatid ahju!
(jah, ma tean, et see post sai eriti seosetu, aga toon vabanduseks haige pea)
Ats
Friday, February 8, 2008
Sünnipäevik
Veel aastake juures... Mis seal's ikka - mitte, et ma vana oleks, aga ikkagi võiks noorem olla:D
Tunne on sama, mullamaitset tunda pole, käed kortsu pole läinud ja silmgi veel seletab.
Austusega,
Ats
Tunne on sama, mullamaitset tunda pole, käed kortsu pole läinud ja silmgi veel seletab.
Austusega,
Ats
Subscribe to:
Comments (Atom)
