Vabariigi aastapäev, 90

Einoh, õnnesoovid siis igasugustele eestlastele, kes ennast vabariigiga ühtseks loevad.

Ma käisin hiljuti tööga seoses ühe vanatädi juures, kes on vabariigiga sama vana (tegelikult küll täpselt kuu noorem, aga sünniaasta 1918 oli siiski olulisem). Lehte tegime suure mitmeküljelise rubriigi vabariigiga samal aastal sündinutest - heietused, mälestused, teate küll. Igatahes sain mina endale ühe pisikese tädikese. Lähen mina sinna siis tädikest küsitlema - tädikese juures veetsin täpselt 13,5 minutit ja selle aja jooksul kuulsin 13 korda "oh, mis mina oskan teile rääkida". Ja milliseks edvistamiseks läks, kui kaameramees klõpsima akkas... Hullem, kui mõni teismeline:D
Aga müts maha tädi ees - ei kohta palju 90-aastaseid, kes suudavad rääkida selget juttu ja käia sirge seljaga (ilma kepita, ei longanud ega midagi!). Respekt!

Kell on 20 minutit vähem, kui 11 õhtul. Igavus. Teha on palju, viitsimist pole.

Praeguseks aitab kirjutamisest, teinekord pikemalt. "I may not be able to say much, but what I say is real. Men of few words can't afford errors." - lihtsalt tuli meelde, raamatust Back In Business (Michael Barrymore). Soovitan soojalt, hea huumoriga raamat.

Kõik

Austusega,
sir Pisse Doff:)