Nädal möödunud suurest tormist. Ühiskond riisub kokku varemeid. Vähesed ellujäänud proovivad võimalikult palju sigineda, inimkond on vaja uuesti üles ehitada. Mina olen endiselt kuival. Deemit.
Nagu arvata oli, polnud kusagil mingit tormi - katus lendas Pärnus (suht kindel, et oligi teine sitt katus) ja paariks tunniks seiskus laevaliiklus. Big whoop.
Parim hetk oli laupäev hommik, kui kell pool kümme äratas mind Nickelbacki lugu Hero (telefonihelin). Kui ma lõpuks pihta sain, mis toimub ja telefoni haarasin, kuulsin vastutava väljaandja närvilist häält: "kuule, mis te kokku leppisite, kuhu keegi pidi minema tormi jälgima?". Mitte mõhkugi ei saanud aru - reedehommikusel koosolekul oli juttu sellest, aga kokku ei lepitud midagi. Mõtlesin siis mina, et juba suur torm käes, autod lendlevad ja uksest välja minek enam, kui eluohtlik. Lubasin jääda valvele ja vajadusel mängida tormikütti. Ruloo akna eest ja mida ma näen - isegi suvel ei ole Saaremaal nii tuulevaikne. Mis toimub? Postimees online ütleb mulle, et praam ei sõida. Rohkem uudist pole.
Laupäeva õhtul tuul tõuseb, mitte oluliselt. Lihtsalt kiigutab natukene oksi.
Pühapäeva hommik, ärkan 5 km linnast eemal, eelmisel õhtul läksime ühe tüdruku juurde seltskonnaga - niisama, mõnusale äraolemisele. Endiselt tormi pole, seinasuurustest klaasakendest paistab päike silma. Pettumus. Siva linna ja tööle - uudiseid vaja. Eesti Energia irvitab telefonis mu üle. Haigla samuti. Otsustan rohkem mitte kuhugi helistada. S...a sellega, torm või asi.
Ühesõnaga, EMHI-l oli tähelepanuvajadus. Tormihoiatus... Phh, selle eest tuleks paar teadlast lahti lasta.
Kõik, tänaseks.
Austusega,
Ats
Friday, January 25, 2008
Friday, January 18, 2008
Viimnepäev
Sünoptikud on debiilikud. Seoses homseks lubatava 30m/s tuulega (seda iiliti) ennustatakse maailmalõppu. Lambakari. Tõele au andes olin just mina see, kes toimetuses pidi enda kanda võtma tormiloo ja uurima, kuidas erinevad organisatsioonid/tegijad valmistuvad (elektrikud-SPAde omanikud-jaanuaritormis kannatanud), aga mina küll maailmalõppu ei kuulutanud. Just vastupidi andsin isegi mõista loos, et midagi erakordset oodata pole. Aga mida ma loen tänasest Postimees-online'st? Saaremaa valmistub hiigeltormiks? Kohaliku konkurentlehe loo põhjal, kes lubab viimaste aastate suurimat tormi? Mis värki? Isegi detsembris oli paar korda lubatud 30 m/s tuult, eelmisel suvel oli pidevalt 20 m/s. Mis kuradi sajandi torm?
Igatahes see selleks, konservikarpe mina koguma ei hakka ja keldrisse ei varju.
Täna on lõpuks ometi see päev, kui Cargoga saadetakse minu pisikesele punasele peeglid. Ma saan jälle auto taha näha xD. Ausalt öeldes - vaadates asjaolu, et ma olen seilanud Saaremaa teid juba pea kaks kuud ebakorrektse autoga ja pole siiani pälvinud politsei tähelepanu, väärib autasu. Mitte, et ma uhke oleks selle üle. Sugugi mitte - kaks kuud unistasin peeglitest ja palusin Püha Porsche poole (minu antiKristus), et tee oleks puhas. Läks õnneks.
Eesti kohtusüsteeme vaadates võin ma järgmise blogi kirjutada juba rauast kardinate taga (seoses äsjatehtud ülestunnistusega leiab KaPo, et ma olen ohtlik nii endale, kui ühiskonnale ja mind pannakse ülemkohtu poolt silma pilgutamata kümneks aastaks kinni - järgmine kohtualune, kannibalismis süüdistatav Saksa turist saab seevastu pool aastat tingimisi.). Niisiis vee ja leiva peale lähen.
Olgu, tänaseks jama aetud küll. Nüüd peab minema oma vana kooli kaema, direktoriga aru pidama, sööma ja siis paki bussilt ära toimetama (täna on tuim tööpäev, kõik ootavad homset tormi ja erilist uudist peale selle polegi).
Nägöš
Ats
Igatahes see selleks, konservikarpe mina koguma ei hakka ja keldrisse ei varju.
Täna on lõpuks ometi see päev, kui Cargoga saadetakse minu pisikesele punasele peeglid. Ma saan jälle auto taha näha xD. Ausalt öeldes - vaadates asjaolu, et ma olen seilanud Saaremaa teid juba pea kaks kuud ebakorrektse autoga ja pole siiani pälvinud politsei tähelepanu, väärib autasu. Mitte, et ma uhke oleks selle üle. Sugugi mitte - kaks kuud unistasin peeglitest ja palusin Püha Porsche poole (minu antiKristus), et tee oleks puhas. Läks õnneks.
Eesti kohtusüsteeme vaadates võin ma järgmise blogi kirjutada juba rauast kardinate taga (seoses äsjatehtud ülestunnistusega leiab KaPo, et ma olen ohtlik nii endale, kui ühiskonnale ja mind pannakse ülemkohtu poolt silma pilgutamata kümneks aastaks kinni - järgmine kohtualune, kannibalismis süüdistatav Saksa turist saab seevastu pool aastat tingimisi.). Niisiis vee ja leiva peale lähen.
Olgu, tänaseks jama aetud küll. Nüüd peab minema oma vana kooli kaema, direktoriga aru pidama, sööma ja siis paki bussilt ära toimetama (täna on tuim tööpäev, kõik ootavad homset tormi ja erilist uudist peale selle polegi).
Nägöš
Ats
Thursday, January 10, 2008
Neljas nädalapäev
Täna ma sain hakkama õilsa teoga. Ma käisin juuksuris. Jälle üks nimi listis juures ("To-kill-list"). Tegelikult polnud seekord väga vigagi. Korralikku soengut ei saanud, mis mulle meeldiks, aga vähemalt juuksur oli lahe.
Ma kavatsen hakata juukseid kasvatama, siiani pole ükski juuksur suutnud teha normaalset soengut. Krt käivad pinda sellised penskari-eas mutid, kes siiani vütavad malli ajavahemikust 1930-1950. "Aga-meie-ajal-käisid-kõik-nii-koolis"-jutud. Millele järgneb minupoolne porin, et teie ajal rääkisid loomad ka inimkeeli ja neeger sai valgega läbi (kahtlustamata iga poole tunni tagant, et kahvanägu kuulub KKK-koosseisu ja teeb momendil eeltööd) ja värki. Sellele loomulikult ei saa vastust võlgu jääda. Paremal juhul kuulen ära noorus-on-hukas-mis-meist-küll-saab loo, halvimal juhul lahkun salongist pooliku soenguga.
Olgu õnnistatud juuksurid.
P.S. Üleskutse noortele ja värsketele - astuge ilukooli, õppige juuksuriks, tooge sellesse iganenud mammide maailma värsket moodi. Päästke rahvas.
Aamen
Ats
Ma kavatsen hakata juukseid kasvatama, siiani pole ükski juuksur suutnud teha normaalset soengut. Krt käivad pinda sellised penskari-eas mutid, kes siiani vütavad malli ajavahemikust 1930-1950. "Aga-meie-ajal-käisid-kõik-nii-koolis"-jutud. Millele järgneb minupoolne porin, et teie ajal rääkisid loomad ka inimkeeli ja neeger sai valgega läbi (kahtlustamata iga poole tunni tagant, et kahvanägu kuulub KKK-koosseisu ja teeb momendil eeltööd) ja värki. Sellele loomulikult ei saa vastust võlgu jääda. Paremal juhul kuulen ära noorus-on-hukas-mis-meist-küll-saab loo, halvimal juhul lahkun salongist pooliku soenguga.
Olgu õnnistatud juuksurid.
P.S. Üleskutse noortele ja värsketele - astuge ilukooli, õppige juuksuriks, tooge sellesse iganenud mammide maailma värsket moodi. Päästke rahvas.
Aamen
Ats
Tuesday, January 8, 2008
8. jaanuar 2008, õhtu juba
Nonii,
oh õnne-rõõmu, uus aasta juba rohkem, kui nädal olnud. Tunne ei erine. Same shit, different day (parafraseerides muuvit). Avastasin üllatusega, et kuu on jäänud sünnipäevani. Peab hakkama vaikselt vihjama, et kõik sünnipäevalised paneksid oma rahad kokku ja ostaksid karja peale midagi asjalikku. Näiteks üks Les Paul-stiilis kitarr ei teeks paha. Stagg ei täida enam oma kohust. Korralikku Gibsonit ihkab süda. Või Epiphone/Ibanez/korralikum Stagg. Sobib ka Washburn' akust. Ühesõnaga midagi asjalikku. Ehk sel aastal võtab mind keegi kuulda.
Tegelikult ma arvan, et ma olen kaugelt liiga vana, et sünnipäeva kui sellist pidada. Pisike koosistumine lähedasemate nägudega kusagil baaris peab asja ära ajama.
See selleks. Saarel on juba päris korralik lumi maas. Sel aastal polegi kohanud veel ühtegi tatti, kes peaks hirmnaljakaks võõraid lumega (veel hullem on lörtsi ajal lumepori) pilduda. Tavaliselt kaob naeratus, kui nad lumehanges maanduvad. Ausalt ei ole midagi laste vastu ja vahel on päris lahe nendega tegeleda, aga lumesõda ja võõraste lastega... Ega eriti. Nagu on näidanud ajalugu, ei paranda põrgulisi kuri sõna ega vihane pilk. Niisiis, vastame lumega.
Miks mulle meeldib blogi - siin saab pidada monoloogi teemadel, mis sind segavad (kiruda kõike alates naabrivanamuti haisevatest kapsahautistest kuni liigmadala piimakvaliteedini välja) ja pole inimesi, kes su arvamust ei jaga. Siiani pole endale kommenteerijaid leidnud (seos vist mingisugune sellega, et blogi olemasolust teavad 4-5 inimest:D).
Aasta algusest saati on selline veider tunne minus. Kuidagi nagu... Tühi tunne. Põhjendamatult. Lähedastest nagu puudus pole, lähedusest samuti mitte. Armastusest ega muudest ilusatest tunnetest ka nagu puudus pole. Eilsed makaronid need vaevalt on, mis kõhus õõnsust tekitavad. Peab sisemise minaga konsulteerima. Alter ego poole pöörduma. Minu alter ego on Unn, Mauno Unn. Niisiis, diskuteerima.
Nägöš, Maarjamaa
Ats
oh õnne-rõõmu, uus aasta juba rohkem, kui nädal olnud. Tunne ei erine. Same shit, different day (parafraseerides muuvit). Avastasin üllatusega, et kuu on jäänud sünnipäevani. Peab hakkama vaikselt vihjama, et kõik sünnipäevalised paneksid oma rahad kokku ja ostaksid karja peale midagi asjalikku. Näiteks üks Les Paul-stiilis kitarr ei teeks paha. Stagg ei täida enam oma kohust. Korralikku Gibsonit ihkab süda. Või Epiphone/Ibanez/korralikum Stagg. Sobib ka Washburn' akust. Ühesõnaga midagi asjalikku. Ehk sel aastal võtab mind keegi kuulda.
Tegelikult ma arvan, et ma olen kaugelt liiga vana, et sünnipäeva kui sellist pidada. Pisike koosistumine lähedasemate nägudega kusagil baaris peab asja ära ajama.
See selleks. Saarel on juba päris korralik lumi maas. Sel aastal polegi kohanud veel ühtegi tatti, kes peaks hirmnaljakaks võõraid lumega (veel hullem on lörtsi ajal lumepori) pilduda. Tavaliselt kaob naeratus, kui nad lumehanges maanduvad. Ausalt ei ole midagi laste vastu ja vahel on päris lahe nendega tegeleda, aga lumesõda ja võõraste lastega... Ega eriti. Nagu on näidanud ajalugu, ei paranda põrgulisi kuri sõna ega vihane pilk. Niisiis, vastame lumega.
Miks mulle meeldib blogi - siin saab pidada monoloogi teemadel, mis sind segavad (kiruda kõike alates naabrivanamuti haisevatest kapsahautistest kuni liigmadala piimakvaliteedini välja) ja pole inimesi, kes su arvamust ei jaga. Siiani pole endale kommenteerijaid leidnud (seos vist mingisugune sellega, et blogi olemasolust teavad 4-5 inimest:D).
Aasta algusest saati on selline veider tunne minus. Kuidagi nagu... Tühi tunne. Põhjendamatult. Lähedastest nagu puudus pole, lähedusest samuti mitte. Armastusest ega muudest ilusatest tunnetest ka nagu puudus pole. Eilsed makaronid need vaevalt on, mis kõhus õõnsust tekitavad. Peab sisemise minaga konsulteerima. Alter ego poole pöörduma. Minu alter ego on Unn, Mauno Unn. Niisiis, diskuteerima.
Nägöš, Maarjamaa
Ats
Subscribe to:
Comments (Atom)
