Nädal möödunud suurest tormist. Ühiskond riisub kokku varemeid. Vähesed ellujäänud proovivad võimalikult palju sigineda, inimkond on vaja uuesti üles ehitada. Mina olen endiselt kuival. Deemit.
Nagu arvata oli, polnud kusagil mingit tormi - katus lendas Pärnus (suht kindel, et oligi teine sitt katus) ja paariks tunniks seiskus laevaliiklus. Big whoop.
Parim hetk oli laupäev hommik, kui kell pool kümme äratas mind Nickelbacki lugu Hero (telefonihelin). Kui ma lõpuks pihta sain, mis toimub ja telefoni haarasin, kuulsin vastutava väljaandja närvilist häält: "kuule, mis te kokku leppisite, kuhu keegi pidi minema tormi jälgima?". Mitte mõhkugi ei saanud aru - reedehommikusel koosolekul oli juttu sellest, aga kokku ei lepitud midagi. Mõtlesin siis mina, et juba suur torm käes, autod lendlevad ja uksest välja minek enam, kui eluohtlik. Lubasin jääda valvele ja vajadusel mängida tormikütti. Ruloo akna eest ja mida ma näen - isegi suvel ei ole Saaremaal nii tuulevaikne. Mis toimub? Postimees online ütleb mulle, et praam ei sõida. Rohkem uudist pole.
Laupäeva õhtul tuul tõuseb, mitte oluliselt. Lihtsalt kiigutab natukene oksi.
Pühapäeva hommik, ärkan 5 km linnast eemal, eelmisel õhtul läksime ühe tüdruku juurde seltskonnaga - niisama, mõnusale äraolemisele. Endiselt tormi pole, seinasuurustest klaasakendest paistab päike silma. Pettumus. Siva linna ja tööle - uudiseid vaja. Eesti Energia irvitab telefonis mu üle. Haigla samuti. Otsustan rohkem mitte kuhugi helistada. S...a sellega, torm või asi.
Ühesõnaga, EMHI-l oli tähelepanuvajadus. Tormihoiatus... Phh, selle eest tuleks paar teadlast lahti lasta.
Kõik, tänaseks.
Austusega,
Ats
No comments:
Post a Comment