Nonii,
oh õnne-rõõmu, uus aasta juba rohkem, kui nädal olnud. Tunne ei erine. Same shit, different day (parafraseerides muuvit). Avastasin üllatusega, et kuu on jäänud sünnipäevani. Peab hakkama vaikselt vihjama, et kõik sünnipäevalised paneksid oma rahad kokku ja ostaksid karja peale midagi asjalikku. Näiteks üks Les Paul-stiilis kitarr ei teeks paha. Stagg ei täida enam oma kohust. Korralikku Gibsonit ihkab süda. Või Epiphone/Ibanez/korralikum Stagg. Sobib ka Washburn' akust. Ühesõnaga midagi asjalikku. Ehk sel aastal võtab mind keegi kuulda.
Tegelikult ma arvan, et ma olen kaugelt liiga vana, et sünnipäeva kui sellist pidada. Pisike koosistumine lähedasemate nägudega kusagil baaris peab asja ära ajama.
See selleks. Saarel on juba päris korralik lumi maas. Sel aastal polegi kohanud veel ühtegi tatti, kes peaks hirmnaljakaks võõraid lumega (veel hullem on lörtsi ajal lumepori) pilduda. Tavaliselt kaob naeratus, kui nad lumehanges maanduvad. Ausalt ei ole midagi laste vastu ja vahel on päris lahe nendega tegeleda, aga lumesõda ja võõraste lastega... Ega eriti. Nagu on näidanud ajalugu, ei paranda põrgulisi kuri sõna ega vihane pilk. Niisiis, vastame lumega.
Miks mulle meeldib blogi - siin saab pidada monoloogi teemadel, mis sind segavad (kiruda kõike alates naabrivanamuti haisevatest kapsahautistest kuni liigmadala piimakvaliteedini välja) ja pole inimesi, kes su arvamust ei jaga. Siiani pole endale kommenteerijaid leidnud (seos vist mingisugune sellega, et blogi olemasolust teavad 4-5 inimest:D).
Aasta algusest saati on selline veider tunne minus. Kuidagi nagu... Tühi tunne. Põhjendamatult. Lähedastest nagu puudus pole, lähedusest samuti mitte. Armastusest ega muudest ilusatest tunnetest ka nagu puudus pole. Eilsed makaronid need vaevalt on, mis kõhus õõnsust tekitavad. Peab sisemise minaga konsulteerima. Alter ego poole pöörduma. Minu alter ego on Unn, Mauno Unn. Niisiis, diskuteerima.
Nägöš, Maarjamaa
Ats
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment