Viimnepäev

Sünoptikud on debiilikud. Seoses homseks lubatava 30m/s tuulega (seda iiliti) ennustatakse maailmalõppu. Lambakari. Tõele au andes olin just mina see, kes toimetuses pidi enda kanda võtma tormiloo ja uurima, kuidas erinevad organisatsioonid/tegijad valmistuvad (elektrikud-SPAde omanikud-jaanuaritormis kannatanud), aga mina küll maailmalõppu ei kuulutanud. Just vastupidi andsin isegi mõista loos, et midagi erakordset oodata pole. Aga mida ma loen tänasest Postimees-online'st? Saaremaa valmistub hiigeltormiks? Kohaliku konkurentlehe loo põhjal, kes lubab viimaste aastate suurimat tormi? Mis värki? Isegi detsembris oli paar korda lubatud 30 m/s tuult, eelmisel suvel oli pidevalt 20 m/s. Mis kuradi sajandi torm?

Igatahes see selleks, konservikarpe mina koguma ei hakka ja keldrisse ei varju.

Täna on lõpuks ometi see päev, kui Cargoga saadetakse minu pisikesele punasele peeglid. Ma saan jälle auto taha näha xD. Ausalt öeldes - vaadates asjaolu, et ma olen seilanud Saaremaa teid juba pea kaks kuud ebakorrektse autoga ja pole siiani pälvinud politsei tähelepanu, väärib autasu. Mitte, et ma uhke oleks selle üle. Sugugi mitte - kaks kuud unistasin peeglitest ja palusin Püha Porsche poole (minu antiKristus), et tee oleks puhas. Läks õnneks.
Eesti kohtusüsteeme vaadates võin ma järgmise blogi kirjutada juba rauast kardinate taga (seoses äsjatehtud ülestunnistusega leiab KaPo, et ma olen ohtlik nii endale, kui ühiskonnale ja mind pannakse ülemkohtu poolt silma pilgutamata kümneks aastaks kinni - järgmine kohtualune, kannibalismis süüdistatav Saksa turist saab seevastu pool aastat tingimisi.). Niisiis vee ja leiva peale lähen.

Olgu, tänaseks jama aetud küll. Nüüd peab minema oma vana kooli kaema, direktoriga aru pidama, sööma ja siis paki bussilt ära toimetama (täna on tuim tööpäev, kõik ootavad homset tormi ja erilist uudist peale selle polegi).

Nägöš

Ats