Boun giorno!

Täna siis on selline tore õhtu, kus on törts rohkem aega. Mõned plaanid lükkusid inimeste üleliigse õpihimu tõttu edasi, nüüd siis istun siin ja vahin arvutiekraani. Otsustasin ära arveldada kirjutamisvõla ja kuna niigi sai lubatud Itaalia-kirjeldus, siis siit see tuleb.

1. peatükk ehk kuidas Ats vihkab varahommikuid.
Neljapäeva õhtu. 8 tundi bussi väljumiseni. Kes kurat tuli selle peale, et reisi alustada kell pool kuus hommikul?! Igatahes, veedab Ats järgnevad tunnid arvutiekraani taga, kirjutades motoristi-tööd (elagu merendus! Järgmisel hommikul Saare-mandri vahelist ookeani Regulaga kündes suudan mõelda ainult selle peale, mitu silindrit tol hetkel töös on ning kuidas kogu diislipõletamise protsess täpselt aset leiab). Kell pool kolm, kui saab sisse löödud viimane tähemärk, on lõpuks aeg magama minna. Kell neli heliseb äratuskell. Vaigistan põrgulärmi tegeva värgi (kes tuli mõttele luua äratuskell? Elu oleks nendeta poole ilusam) ja jään peaaegu uuesti magama. Siiski suudan viimasel hetkel silmad lahti teha ja sissemagamist vältida. 4:08, vahivad suured punased numbrid mulle kellraadiolt vastu. Ega's midagi, duši alla ja pakkima. Oleks vist pidanud enne pakkima. Igatahes jõuan bussi peale. Vabalt - kaks minutit jääb üle ka veel.

2. peatükk ehk läbu Poolas.
Bussi jõudes avastan, et minu kõrvale on paigutatud üks tore naisolevus. Esimese päeva jooksul avastan, et see tore naisolevus pole pooltki nii vaikne, kui ma arvasin teda olevat. See selleks. Esimese päeva jooksul läbime Läti ja Leedu, ületame Leedu-Poola piiri ja crashime Poolas. Avastame, et Poola öömaja kõrval on kõrts-pubi-resto-misiganes. Suundume sinna. Õhtu möödub kiirelt - õlu, Tequila ja Jägermeister (ei ole hea kooslus). Üritame toast välja tõsta ebahuvitavaid inimesi, kes said endale hotelli suurima toa (kus olid stripipost, kaks nahkdiivanit, neli suurt voodit, baarilett ja kõik muud eluks vajalikud asjad – ülejäänud meist said toad, kus olid neli seina ja kaks voodit), tulutult. Neli kurja naisolevust otsustavad magama minna. Sul on selline tuba ja sina otsustad magama minna! Kainelt! Üksi! Mida kuradit?! Ei mäleta, millal ma oma tuppa jõudsin. Mäletan, et enne magaminekut pidin korduvalt WC-d külastama.

3. peatükk ehk Poola on SUUR ja tige.
Hommik algab sellega, et keegi üritab meie toaust maha lammutada. Minu mõminale vastatakse karjumisega. Selgub, et ülejäänud reisiseltskond on juba bussis ja valmis minema. Pohui, ilma dušita mina ei lähe! (endine klassijuhataja kasutab seda duši all käiku terve reisi vältel korduvalt minu vastu). Bussis selgub sissemagamise põhjus – toakaaslane, kes äratuskella eest vastutas, suutis kuidagi panna telefoni äratama pühapäeva keskpäevaks (tegelikult pidi äratus olema laupäeva hommikul pool kuus). Lepime kokku, et järgmised äratused toksime telefoni kaine peaga. Esimene söögipeatus saab olema McDonald's. VÄGA halb valik peale sellist ööd! Otsustan siiski riskida ja jään lootma, et rasvane burger püsib bussisõidu vältel kõhus. Püsib. Enne, kui me edasi sõdame, otsustan külastada lähedalasuva bensuka peldikut. Kabiinis seistes kuulen, kuidas sisse vajub mitmehäälne vene keelega äravahetamiseni sarnast keelt kõnelev seltskond. Olles asjad korda ajanud, proovin kabiinist väljuda. Tulutult. Keegi seisab otse ukse ees. Tõmban ukse kinni tagasi, et anda segajale võimalus eest ära minna. Teine katse, samade tulemustega – endiselt on keegi ees. Kui ka kolmas katse kabiinist väljuda ebaõnnestub, otsustan koos uksega blokeerijale kaela sadada. Turskem vend põrkab minult saadud hooga vastu kraanikausse. Vihane pilk vaatab mind. Kurat, siin on neid jobusid ju kümnekanti. Kiired sammud kraanikausini, kraanikausi kohal olevast peeglist jälgin venelasi, samal ajal käsi pestes. Õnneks pääsen ilma lööminguta. Üksi kümne venelase vastu (kolm neist olid sellised, kellel polegi vaja osata kakelda, neile piisab kehamassist) – pole eriti meeldiv mõte. Bussi jõudes hingan kergendatult. Ülejäänud päev möödub suuremate sündmusteta Poolas. Kui suur saab üks maa olla?!

4. peatükk ehk Tšehhis on odav alks.
Öömaja Tšehhis. Bussijuht suudab ära eksida, teekond öömajja on kuratlikult pikk. Lõpuks jõuame siiski kohale, pool tundi välisukse ees külmetamist ja olemas. Hotell pole suurem asi, aga pohh. Viskame kotid üle ukseläve voodile ja poodi ära. Poodiminejaid koguneb palju. 13-pealine lärmakas ja laia-oksaline kari eesti noormehi peletab tänavailt suure osa Tšehhareid. Otsustan eelmisele õhtule tagasi vaadates tagasihoidlikuks jääda ja omandan poest vaid vana hea Corona extra six-packi ja paar mingisugust Tšehhi päritolu (ma arvan) siider-cooler-mixer-värgensit. Siider-cooler-mixer-värgensid ei ole head. Pakun kõigile maitsta (tegelikult ei raatsi lihtsalt minema visata). Leian ühe hullu, kes väidab selle olluse hea olevat ja kingin ülejäägi talle. Öö möödub rahulikult, voodisse mingi kahe paiku, äratus viiest (momendil pikemad juuksed, mis nõuavad pikemat kuivamisaega). Väljasõit kuuest. Tuju on kordades parem, kui eelmisel hommikul.

5. peatükk ehk suund Veneetsia poole.
Võtame suuna Viini, teeme seal peatuse, tutvume linnaga, saame teada, et Viinis pole ühtegi asjalikku muusikapoodi. Selle-eest on seal aga McDonald's. Metsikud 35 minutit vaba aega (tänud giidile selliste üüratute võimaluste eest) asjalikult kulutatud, lähme tagasi bussi ja suundume Veneetsia poole. Veneetsias tervitavad meid kämparid, kus me öö veedame. Pesemis-kusemisvõimalused on tagasihoidlikud (Kämparis on ühisdušid-WCd), aga ei kurda. Pidu suuremat ei toimu. Kuna alks on suht otsakorral ja läheduses ei ole ei poodi, bensukat ega isegi ühtegi tõmmut puskarikaupmeest, jääb õhtu tagasihoidlikuks.

6. peatükk ehk relvaarsenali täiendamine.
Neljas päev, suund San Marinosse. San Marino on maailma väiksemaid ja vanimaid vabariike (kasulik teadmine). Käime mingisugust kindlust tšekkimas. Jubetore on. Peale kindlust antakse meile vaba aega Monte Titano mäel. Avastan, et päris paljud kaupmehed teevad äri relvadega. Põhilisteks müügiartikliteks katanad (http://en.wikipedia.org/wiki/Katana). Oh happy day! Kes veel ei teadnud, Ats on täielik relvafanatt. Omandan kaks katanat, visketähiku ja relvamaketi. Majanduslikel põhjustel pidin sellega piirduma. Läheme pitsat sööma, leiame pitsamüüja kes tonkas eesti keelt (!!!), saame esmakordselt head välismaist pitsat. Olles tegelenud söömisvajadustega, avastan, et üks sõpradest kannab lahedaid päikeseprille. Selgub, et ta oli need omandanud sealtsamast lähedalt. Lasen tal ennast prillimüüja juurde viia ja leian endale ülivinged prillid. Otsisin Eestist terve suve lahedaid prille, ei leidnud neid ei Tallinnast, Kuressaarest, Tartust ega Pärnust. San Marinost siis lõpuks leidsin. Veelkord Oh happy day!
Õhtul jõuame Rooma lähedale öömajja, kämparisse, kus veedame kolm järgnevat ööd.

7. peatükk ehk Vesuuvi vallutamine.
Viies päev. Sõidame Vesuuvi poole. Vesuuv on 1277 m kõrgune vulkaan.
Kohtume idioodist Itaalia bussijuhiga, kes otsustab meie bussist mööduda keset kitsast ja käänulist teed Vesuuvi jalamil. Itaallased omavad! Buss viib meid nii lähedale Vesuuvi tipule, kui võimalik. Suure osa peame siiski jalgsi läbima. See oli VÄGA hull. ei ole hea tunne, kui sa pead terve päeva kandma juba hommikul täishigistatud särki. Igatahes mõnusalt märjana Vesuuvi tippu ma jõuan, käin ära kaugeimas punktis, kuhu turist legaalselt minna saab (rahvarohkuse tõttu sealt edasi minna ei saanud, aed tuli ette. Muidu ehk oleks teostanud mõtte, mis mulje meeldejäävamaks oleks muutnud), ja vut-vut alla bussi tagasi. Uhke tunne.

8. peatükk ehk Itaallased on sitad liiklejad.
Lõuna paiku saame natukene vaba aega Pompejs, tutvun esmakordselt Itaalia liikluskultuuriga. Avastan, et kõik mööduvad autod on purukssõidetud. Pisar tekib silmanurka, kui näen möödumas 2008. aasta Mercedes-Benz SL 63 AMG-d, mis on tänu kellegi idiootsusele (võimalik, et juhi) kaotanud sõna otseses mõttes pool tagaosast. Kellele auto nimi midagi ei ütle, siis ehk toob valgustatuse isendi hinnasilt – 2 278 580.–
Õhtul jõuame sadamalinna Napolisse, mis pidavat olema turistide poolt Itaalia enimülastatud linn. Näeme veel rohkem romusid, võtame aktiivselt osa liikluskultuuri p...esaatmisest (ülestõstetud käsi peatab Napolis kogu liikluse, eriti kui sa tõstad käe üles keset teed seistes). Otsustame minna seiklusi otsima ja kaldume trajektoorist kõrvale, külastame kitsaid ja pimedaid kõrvaltänavaid, mille eest giid meid hoiatas. Ei õnnestu ühtegi taskuvarast kohata. Küll aga näeme veel rohkem romusid. Keegi on otsustanud tee ääres seisval Peugeot'l igavusest akna sisse lüüa (aken oli sees, makk ja otse purustatud akna alla toolil olevad mapid-dokumendi-välimusega paberid samuti). Lõbus linn. Suund tagasi kämpadesse.

9. peatükk ehk Kämparitega harjumine ei võta kaua.
Viienda päeva õhtul teeme tasa vahepeal pidutsemata jäänud õhtud. Õhtu venib pikaks, aga pole hullu. Kuuenda päeva hommikul võtame ette püha teekonna Rooma ja Vatikani poole.

10. peatükk ehk lühikokkuvõte päevast Itaalias.
Vältimaks liigseid detaile ebatähtsates kohtades võtame märksõnu kasutades kokku Rooma ja Vatikani. Rooma, Püha Peetruse väljak, samanimeline kirik, Vatikan, Vatikani muuseum, Sixtuse kabel (mis on kuulus Michelangelo freskode poolest), Colosseum, Rooma Foorum, Kapitoolium, Navona väljak, Veneetsia väljak, Trevi purskkaev, Panteoni tempel, Hispaania väljak, jne. Pidu.

11. peatükk ehk Pisa torn ongi, kurask, viltu.
Seitsmes päev. Pisa torn on täitsa vildakas. Nägin oma silmaga (läbi vihmasaju) ära. Süüdi selles (et viltu on, mitte vihmasajus) vanaaja ehitajad, kes torni mudasele ja pehmele pinnasele asutasid. Leian endale ühe kena naeratusega vihmavarjukaaslase. Otsustame kahe peale suure varju osta ja ülejäänud tripi vajadusel sinna alla peituda. Leiame tänavakaupmehed kärutäie vihmavarjudega. Suure varju hinnaks öeldakse 20 EURi. Saadame mudakoonud kuradile. Enne, kui jõuame silmadega järgmist kaupmeest otsima hakata, kukub mees halama ja vabandama. Paari EURi kaupa kukutab hinda. Teen tüübile selgeks, et üle viie EURi selle pahna eest ei maksa ning kui tema selle hinnaga ei nõustu, leian ma kellegi teise, kes sellega nõustub (Itaalias on iga nurga peal mõni mudakoon, kes müüb vastavalt ilmaoludele nodi – päikesepaistes päikeseprille, sajus vihmavarju, koguaeg mingit mõttetut kräppi). Jõudsime oma tingimisega kuuele eurole. Mees oli sellise häälega, nagu müüks oma vanaema kahe krooni eest. Palju pisaratest puudu ei jäänud. Hakkas hale temast. Kuna niigi olin arvestanud viie-eurose väljaminekuga, otsustan EURi juurde panna. Saame vihamvarju, suure ja vikerkaarevärvilise.

12. peatükk ehk Veneetsia on vihmane.
Öö veedame vanas tuttavas kämpas (vt. 5. peatükk), kus on ümberringi vesi, aga ujuda ei tohi, sest ümbritsev vesi ajab inimesed kärna. Alkopuudus (mäletate – poode pole, midagi pole), "Supermarketi"-nime kandev 8x8 ruutu kauplus on ka suletud. Jess. Leian kotist kaks 4cl-ist Martinit ja õlle. Jess. Pidu jääb tagasihoidlikuks, hoian teistele seltsi, kuni viitsin ja suundun siis magama.
Kaheksas päev möödub suurelt osalt Veneetsias - tore pleiss. Saame veelkord head pitsat. Kuna mina saadan enda eelarve kuradile ja raiskan neli viimast eurot ilusa žesti peale, mina pitsat endale lubada ei saa. Õnneks on kena naeratusega tüdruk (loe eelmist peatükki) nõus minuga pitsat jagama (tegelikult tema oligi see, kellele ma oma viimase nelja euri eest žestikuleerisin:D).
Hängime Veneetsias, tunneme asjast rõõmu. Elu on ilus. Pärastlõunal istume bussi ja võtame suuna tagasi Austria poole. Ees ootavad kaks päeva täis bussisõitu. Kurnav. Öömaja Tšehhis.

13. peatükk ehk Tšehhis on endiselt odav elu.
Nagu eelnevalt öeldud, lõin eelarve läbi. Tean aga, et pangakaardil on ca. 800 EEKi väärtuses cashi. Natukene (olgu, päris palju) olen kaardiga juba maksnud ka, seega pole kindel, palju seal alles on (meie poolt külastatud maades on selline vinge teema, et sealsetes sularaha-automaatides pole võimalik kontojääki tšekata). Üheksanda päeva hommikul tekib võimalus poodi minna. Otsustan katse-eksitus-meetodil teada saada, palju mul raha pangaarvel on. Laon korvi süüa-juua täis ja suundun kassasse. Terve kassajärjekorras veedetud aja harjutan mõttes üllatunud nägu (What? No money? How can this be? That's truly shockin'. Ok, what the hell take that shit back, do I have enough money now?). Kassiirist noor neiu naeratab mulle laialt. Minu üllatus on suur, kui kaardi sisetanud ja PIN-koodi sisse tagunud, näen tšekki kassaaparaadist välja voolamas. Läks õnneks! Jess! Üheksanda päeva varustus on olemas (viimane öö, peab tähistama!).

14. peatükk ehk tripi viimane öö.
Poolas satume üliontlikku hotelli. Puhtjuhuslikult avastan sisekorraeeskirjad – ...jabbajabbajabba... 3. There's no drinking allowed in the hotel. 4. Visitors are not allowed to carry any alcohol around while staying at the hotel. ...jabbajabbajabba... 6. A visitor caught drunk or disturbing other visitors will spend the night in the police. (neile, kes inglise keelt ei tonka – joomine võrdub kainer). "That'd be a cool way to end a trip," mõtlen endamisi. Siiski pole see riski väärt. Viime peo õue. Satume tanklas käies politsei huviorbiiti, probleeme siiski ei teki. Ma võidan krõpsupakiga uue paki, mida tanklamüüja mulle väljastamast keeldub (tegi nägu, et ei spiigi inglišit). Sellest tekib kerge sõnelus tanklamüüja ja minuga koos olnud joobes sõbra vahel. See muudab meid tankla ees seisva politseiekipaaži jaoks veelgi atraktiivsemaks. Rahustan sõbra maha, loovutan talle võidu ja ülejäänud krõpsupaki. Varahommikul otsustame tagasi hotelli naasta. Kuna üks mees sattus hoogu ning kaotas koordinatsioonitaju ja liikumisvõime, tuli ta kahevahel sisse toimetada. Ülejäänud pundiliikmed tegid katet. Administratsiooni-vana õnneks seekord mente ei kutsunud. Läks õnneks. Paar tundi und ja uus päev on käes. Kümnes päev, viimane.

15. peatükk ehk tagasi Eestisse.
Jama. Eesti piiri ületades tunnen, kuidas kohustused kuhjuma hakkavad. Jama.

Nii, nüüd peaks olema siin kirjeldust küllaga. Ühesõnaga – iga kell läheks uuesti. Selle seltskonnaga kuhuiganes.

Kõik,
Ats

You are the habit I can't break

Ma räägiks pikalt-laialt Itaalia-reisist, aga lihtsalt ei viitsi. poolteist nädalat peale tagasitulekut on emotsioon endiselt laes:)
Millalgi lähiajal võtan ennast kokku ja seletan pikalt.

Väärtusetu verega mees

Täna hommikul tõusin ülla mõttega. Otsustasin minna verd andma, lihtsalt selleks, et näidata üles patriootlikkust ja värki. Astun mina sisse kultuurikeskusesse. Mingi valges kitlis vanamutt, nähes mu segaduses pilku, karjub üle saali, et ma täidaksin ankeedi. Manasin ette "ma-teadsin-küll"-näo ja istusin maha ankeeti täitma. Vastanud kõigele ausalt läksin lehega tädi juurde lehvitama, kästi oodata. Olles 15 minutit kohapeal tammunud ja mõttes kõik valgetes kitlites kortsus vanurid seal ruumis põrgu saatnud, lubati mul lõpuks istuda. Paar küsimust ja mind suunati teise laua juurde. Teise laua juures võeti ette minu poolt eelnevalt täidetud leht ja hakati küsima uuesti kõiki neid küsimusi, millele ma juba kord ristikesega vastasin (suhtlusvoor). Tädi sattus segadusse, kui ma selgitasin talle, miks ma ristikese jah-kasti tegin küsimuse juures, mis puudutas operatsioone. Selgitasin talle, et tänu ühele jobule elan ma ühe neeruga.
"MAAAAAAIIIIIIIIIEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE! TULE SIIA! TULE SIIA, SEE POISS SIIN, MIS MA TEEN TEMAGA?!" Tüdruk kõrvallauast võpatas ja jälgis mind teraselt kogu selle aja, kui kaks mutikest mind usutlesid. Lõppkokkuvõttes saadeti mind põrgu. Kõrvallaua-tüdruku halvustav pilk saatis mind ukseni. Ilmselt pidas mind narkarist HIV-viirusega venelaseks. Juhhei!
Nahhui heategevus. Niikuinii oleks mu veri läinud mõnele kuradi roolijoodikust pool-debiilikule.

Teine päev rindel

Türbel, kui nõrgad närvid mõnel on.
"Täna hommikul ründas Pärnus Rääma põhikoolis 15-aastane noormees tüli käigus noaga koolikaaslast." - Postimees, 2.09.2008
Nokurat, ma saan aru, et kool viskab suht kiirelt üle, aga teisel koolipäeval?! Mida kuradit sa siis tegema hakkad, kui sa kooli lõpetad ja avastad, et see oli parem aeg su elust ja üks päev tööl imeb paarkümmend korda rohkem, kui koolis veedetud aastad kokku?
Üldse ei saa neist noakangelastest aru. Miks on vaja üks-ühele kakluses nuga?

Teine võimalus - tegu oli koolivägivallaga, kiusajaid oli mitu. Sellise keissi puhul - miks kurat sa ainult ühte ründasid? Ja miks noaga? Võtnud kohe relv. Päev enne kooli algust lasti ju ETV-s "Klassi", seal on päris hästi asi ära seletatud, kuidas toimida tuleb:P

"Pussitada saanud õpilast iseloomustas koolijuht kui tublit motosportlast" - meaning tüüp omas rollerit xD

EDIT: Uudisest rohkem meeldivad mulle kommentaarid -
Valhalla
"Ametivõimudel on eriti lahe suhtumine asjasse, et alustati menetlust kehalise väärkohtlemise paragrahvi alusel. Mujal maailmas nimetatakse seda relvastatud kallaletungiks või mõrvakatseks, aga meil tehakse nalja."

Õlperipuudus

Atsinism seati kahtluse alla. Mitte teooria ise, plagiaadis süüdistatakse.

The prophet is never understood in his own land

Järgmise palga eest ma ostan endale külmiku. Sellise:D

Atsinism

Aastaid tagasi tegi suur professor Ats palju mõttetööd ja avastas, et maailm elab vales. Nüüd me paljastame selle vale ja ootame, kuni ELS-iga saadetakse mõni Nobeli auhind.

Sõnaga, maailm jaguneb peamiselt kaheks, mis puudutab evolutsiooniteooriat - Darvinism ja piibellik (Jumal lõi kõik).

Lühidalt

Piibel räägib meile loo sellest, kuidas Jumal Eedeni aeda Aadami lõi ja natukese aja pärast Aadamile küljeluust Eeva meisterdas. Aadam ja Eeva paaritusid sugulisel teel. Paaritumise tagajärjena sündis mitte üks, mitte kaks, vaid kolm toredat last. Kõik lapsed aga olid (pane tähele, huvitavaks läheb) meessoost. Nii, on teada-tuntud fakt, et meessoost isikud omavahel ei paljune (ühiskonnanormid taunivad isegi vastavaid katsetusi). Kuna aga piibli järgi verepilastus on keelatud, ei saanud siit punktist inimkond enam edasi areneda (piibel hüppab sellest kohast üle - järsku on kõikidel Aabelitel lihtsalt oma perekond ja kõik).

Charles Robert Darwini "The Origin of Species" järgi on selgitatud, et kõik organismid on välja arenenud evolutsiooni käigus loodusliku valiku toimel. "The Descent of Man" selgitas juba palju täpsemalt seda, kuidas tekkis inimene - ahvist. Hoolimata sellest, et Darwin surivoodil oma teooria tagasi võttis, on tal tänapäevalgi väga palju tõsimeelseid pooldajaid.

Valgustus Atsis

Selgus jõudis minuni mõlema teooria observatsiooni käigus. Mõlemad teooriad on valed (mitte täiesti, aga mõlemas on moonutatud tõde). Behold, the truth - Aadama ja Eeva kolm poega lõid oma perekonnad ahvidega (natukene karvased olid, aga kindlalt inimlikumad, kui elevandid). Seega on tõetera sees mõlemas teoorias, aga kumbki aga ei sisalda täit tõde. Ei ole välistatud, et ka vana Aadam ise lasi kergelt ahviga kõrvale. Seega on inimkond arenenud ahvist (kummardus Darwinile) ja on tõtt ka Aadami-Eeva loos (Halleluuja!).

Kokkuvõtvalt

Atsinism - 2006. aastal avastas suur teadlane Ats, et inimesed elavad vales. Tõde tuli Atsini igavusest mõtteid mõlgutades. Ats kummutas senised väärarusaamad inimeste tekke kohta ning avas maailma silmad, kirjutades 2008. aasta 29. juuni pärastlõunal (peale aastatepikkust teema uurimist ja enesetäiendust, püüdes leida täit selgust) skandaalse blogisissekande, mis pälvis mitmeid auhindu. 2010. aasta paiku ilmus Atsi sulest raamat "Why Darwin is not the God". Aasta hiljem ilmus suure teadlase sulest raamat "Why God killed Darwin".
Käesoleva teksti võib lisada Eesti Entsüklopeediasse.

Trnüffel

Maailm käib närvidele.

Mai jõuab lõpule

Üle kuu aja pole enam siia jõudnud. Pole-pole, pühi pisarad - nüüd olen siin.

Vahepeal olen olnud tegus ja värki. Suuremateks saavutusteks madruse-paberite omandamine. Uhke tunne on. Nüüd ma hakkangi meremehe-moodi rääkima. Näiteks leidsin väga hea külgelöömisfraasi - "Hei, beibi. Ma tunnen ohutusreegleid ahtri taga töötamisel. Mis sa arvad, kui läheks minu poole praktiseerima?"
No milline naisolevus suudaks vastu panna sellistele ilusatele sõnadele:D

Olgu, tõsiseks minnes - esmaspäev. Nädala jubedaim päev üldse. Töö. Peale tööd tuleb kool. Peale kooli tuleb jälle töö (keegi peab uudised netti ka üles riputama). Vinge.
3. juunil on geo eksam, pole isegi mõelnud veel õppimise peale. Lihtsalt ei jõua. Kuidagi tuleb kõigepealt see aasta lõpule viia - praeguse seisuga on enamus aineid väga halvas seisus. Sealt kõrvalt tuleb tööl käia + uneaega siiski päris nullini viia ei saa. Tulemus ongi ajapuudus. Jama.

Aaa, üks oluline asi veel - eile tulid koju viikingid. Õde tõi Rootsist mehe kaasa. Muhe vend tegelikult, meil on paar ühist huvi. Peab lähemalt uurima, kellega tegu.

Olgu, praegu ei viitsi rohkem kribada - peab tööd hakkama tegema.

Nägöš!
Ats

Laupäevane meeleolu

Laupäev, 19. aprill.

Alustuseks, Kikul on täna sünnipäev - seega siis ÕNNE! Tore, et sündisid ja värki:)

Kell on neli. Valmistumine peoks. Tegelikult mul ei ole aimugi, millega ma peole lähen või kuidas üldse sinna saan (situatsioon: pidu üle kümne kildi linnapiirist, isiklik sõiduvahend ei liigu, pole siiani võtnud vaevaks uurida, keda peale minu veel kutsuti/kes minemas). Niisiis, tuleb varsti Mändjala poole sammuma hakata:D

Veel siis - seltsimees Ats otsustas nädala sees juuksed maha ajada, nüüd nudi. Teist korda elus lõigati mulle soeng, mis ei olegi niiväga hull. See juuksur tuleb meelde jätta.
Ma ei suutnud oma õnne uskuda kolmapäeval juuksurisalongist välja astudes ja iseennast vaateaknalt silmitsedes. Ma ei näinudki välja, nagu oleksin just tulnud Ametikooli esimese kursuse juuksuriõpilaste kääride alt. Tunne oli kuidagi... Salliv. Juuksurluse suhtes:P
Põlguse-meetri näidik langes juukseinimeste osakonnas 10 pealt 9.8 peale.

Aaaa... Ja veel. Endised 20 Starmani poolt pakutavat telekanalit asendusid neljapäeval pea 70 kanaliga. Kus nüüd on vaatamist. Tegelikult teleka ette eriti ei jõua, endiselt vaatan ainult paari akanlit - hommikul MTV-d, et muusikat oleks, õhtutel-öödel, kui rohkem aega, vaatan Eesti kanaleid ja kõik. Niisiis pole nende 70 kanaliga erilist peale hakata. Aga hea teada, et mul on võimalus valida.

Igatahes, praeguseks piisab.
Kirjutamiseni,

Ats

1. aprill

Täna viskas aprillinaljadest üle. Totaalselt. Enne, kui ma esimest nalja kuulda jõudsin. Tähendab - pange põlema oma ebavaimukas huumor. Kui sa nalja teha ei oska, ära püüa. Või kui sa ei lepi sellega ja ikka teed oma nalju edasi, siis ära oota ebahumoorika nalja peale teeseldud naerupahvakuid. Mõttetus.

Jep, olen sapiseks muutunud - vanurid pidavatki selliseks minema.

Tegelikult on elu endiselt hea - lihtsalt viimastel päevadel pole näpp klahve puutunud muuks otstarbeks, kui soigumiseks. Varsti võtan positiivsemad noodid.

Ahjaa, nädalavahetuse esinemised läksid hästi. Draamateater, siit ma tulen!


Hamlet

Nädal algab jamalt

Ma ühildun Garfieldiga kahes punktis - Esmaspäevad on jamad ja Odie on kalts.

Ja veel üks asi - täna loopis ametlikult üle igasugune irvitamine Opelite ja antud isendite omanike üle. Nomida? (Ja ääremärkus - miskipärast on enamus irvitajaid inimesed, kel puudub igasugune juhtimisõigus ja/või isiklik liikur). Seega ennetades järgmisi lambaid:

Piisavalt. Tööle!

Ats

Nädala viimane

Pühapäev. Pühapäev tööl.
Täna hommikul tegin avastuse - kell 09:45 hakkas äratuskell laulma. Vaidlus äratuskellaga teemal "pühapäeval on inimesel õigus kauem magada". Pilt selgineb, saan aru, et räägin äratuskellaga. Jumal tänatud, et ma üksi magan - muidu oleks vist päris häbi. Kümme minutit mõtet "nüüd ärkan...nüüd kohe...no nüüd...nüüd ikka", kuni lõpuks enam midagi üle ei jää - peab ärkama. Kell on 09:55. Duši all käidud, kell näitab 10:18 (toimus pisike maadlus purunenud duššiotsikuga, seega võttis kogu protsess mehised 20 minti). Lähen kuivan natukene. Kell näitab 10:34. "Ilusti jõuab mingi 11 paiku tööle," mõtlen omaette. Löön mina arvuti lahti - kell on 11:38. Hmm...tund on kadunud - paanika. Twilight zone. Ei, siiski mitte Twilight, kella tuli keerata öösel. Seega jõuab Ats tööle alles peale 12 ning see kvalifitseerub surmapattude alla.
Ma olen siiralt veendunud, et kella-keeramise protsess (seda eriti kell kolm öösel) on järjekordne unetute penskarite salasepitsus noorte ja vihaste (ning uniste) vastu. Penskarid, urrr... 

Ats

Neljabääf

Leidis Ats ühe õpetliku video sellest, kuidas erinevad naiste ja meeste sõiduvõtted. Õige ta on.
http://www.youtube.com/watch?v=xSAyETRm6AI

Üldiselt saab Atsist suur näitleja. Ja seda juba sel nädalavahetusel. Draamateater, siit ma tulen.

Ja veel uudist - Ats omandas eile veel ühe muusikalise instrumendi. Klahvidega ja puha. Klaviatuur. Ats on uhke enda üle. Täna hommikuse seisuga (loe poole päevaga ja terve ööga) suutis Ats ära õppida jupikesed kolmest laulust ja ühe terve laulu (ei ole Koerapolka või "Maryl oli väike tall", samuti pole see "Piilupart oli rongijuht" - Nightwish - For the heart I once had).

Ja lõpetuseks - tähelepanelikumad lugejad küsivad, miks räägib Ats endast kolmandas isikus. Lihtne. Kõik lahedad inimesed teevad seda. Ja lahedad inimesed kasutavad palju sõna "kelbas".

Kelbas,

Ats

Maailm ei lülitu välja

Kopp ees. Magada tahaks... Mingi paar päeva järjest.
Eile käisin üht Saaremaist bändi küsitlemas - vähemalt algselt oli selline plaan. Pühapäeva keskpäeval Kuivastusse jõudes leidsin eest ühe tõsiselt alko järgi lõhnava lõbusas tujus mehe ja kaks bändikaaslast, kes esimest natukene häbenevat paistsid. Väga lõbus oli - poolteise tunni jooksul sain ma ainult jauramist linti, ka kõik asjalikud vastused teiste bändlaste poolt jäid solisti vahelelõugamise tõttu kasutuskõlbmatuteks. Palju õnne!
Täna pean uuesti proovima, seekord telefoni teel, sest kõige asjalikum eile kohalolnud kolmest läks mandrile ära. Absoluutselt ei tahaks enam neist meestest midagi kuulda. Ka pungivennad võiksid asjalikud olla. Vähemalt vahel.

Viimane korralikult magatud öö jääb veebruari algusesse - tunnen, et kaua enam ei suuda. Aga pole nagu midagi parata. Iga päev on kohustused ees. Ainus (kirjade järgi) vaba päev nädalas on laupäev, seegi ei kujune üldjuhul vabaks. UND!

Kõik

Reedesed sähvatused

Mul tuli hiilgav äriidee - selle-aastaste Ooperipäevadega paralleelselt saavad toimuma Opelipäevad. Siis ma müün Opelipäevade firmamärgi kasuga maha, ostan endale Real Madridi ja lasen kõik pallurid lahti. Ehe geenius:D

Ats

Vabariigi aastapäev, 90

Einoh, õnnesoovid siis igasugustele eestlastele, kes ennast vabariigiga ühtseks loevad.

Ma käisin hiljuti tööga seoses ühe vanatädi juures, kes on vabariigiga sama vana (tegelikult küll täpselt kuu noorem, aga sünniaasta 1918 oli siiski olulisem). Lehte tegime suure mitmeküljelise rubriigi vabariigiga samal aastal sündinutest - heietused, mälestused, teate küll. Igatahes sain mina endale ühe pisikese tädikese. Lähen mina sinna siis tädikest küsitlema - tädikese juures veetsin täpselt 13,5 minutit ja selle aja jooksul kuulsin 13 korda "oh, mis mina oskan teile rääkida". Ja milliseks edvistamiseks läks, kui kaameramees klõpsima akkas... Hullem, kui mõni teismeline:D
Aga müts maha tädi ees - ei kohta palju 90-aastaseid, kes suudavad rääkida selget juttu ja käia sirge seljaga (ilma kepita, ei longanud ega midagi!). Respekt!

Kell on 20 minutit vähem, kui 11 õhtul. Igavus. Teha on palju, viitsimist pole.

Praeguseks aitab kirjutamisest, teinekord pikemalt. "I may not be able to say much, but what I say is real. Men of few words can't afford errors." - lihtsalt tuli meelde, raamatust Back In Business (Michael Barrymore). Soovitan soojalt, hea huumoriga raamat.

Kõik

Austusega,
sir Pisse Doff:)

15.jaanuar

Reede.

Ma valisin hea aja haigestumiseks - nädalalõpu. Momendil näitab kell 18:03, leban teki all ja lasen haigest peast läbi kõiki ülesandeid, mis lähitulevikus ees ootavad. Uuuuuuuhh.

Mõtlesin, et pole enam ammu kirjutanud, saab parandatud siis seegi viga.

Viimaste päevad jooksul on mind tõsiselt häirima hakanud poeskäik. Inimestel on mingi probleem. Poodlemine (toidupoest räägin) sujub niikaua, kuni ma võtan platsi sisse kassajärjekorras. No midavärki, miks krdi pärast ronib mulle külje alla alati: a)haisev parmatt b)nätsuga mängiv tibi või c)togiv vanamutt (võimalik, et haiseb natukene). Olgu parmatist ma saan üle, haisegu, kui taha - proovin teises suunas hingata. Tibi-teema on puhtalt isiklik mittesallivus sellise eluvormi suhtes. Aga need vanamutid, kes kassajärjekorras minu taga seisavad ei tunne mingit piiri - iga paari sekundi tagant tunnen, kuidas midagi sõidab vastu mind, tagumikupiirkonda. Väga ebameeldiv tunne. Vaatan taha, üllatunud vanamutike vaatab mulle otsa ja sõidab uuesti oma käruga sisse. Astun sammu edasi, tuleb järgi - uuesti togima. Otsustasin kolmapäeval sammu tagasi astuda ja mutile kärru käia, niisama pulli pärast - ehk saab asjast aru. Ega ei saanud küll, torises selle üle, et ma ei oskavat käia. Nomida. Oleks see siis sellega piirdunud, ei. Jõuan kassani, hakkan maksma ja nagu ruumi oleks vähe, tuleb tema VAHETULT minu kõrvale ja hakkab mu rahakotti kaema. Sõna otseses mõttes vahtis mu rahakotis olevat, kui ma müüjalt raha tagasi ootasin. Ega vähe ei ärrita. Põlema see muti. Üldse tuleks pensiokad kuhugi eraldi saarele kupatada... Tsivilisatsioonist eemale. Mõni lahe iga-pühapäev-pannkooki-ja-kirsimorssi-vanaema võiks hädapärast jääda. Kuni ta haisema ei ja oma bingo-õhtut kellelegi peale suruma ei hakka.



Kui juba teema sinna läks, oli kord juhus, kus üks parm tahtis minuga kakelda poejärjekorras. Tuleb mees minu poole (seisan mina järjekorras), 3 bocki näpus ja astub sirgelt minu ja eesolija vahele trügima. Oma positsioon minu ees saavutatud, asub rõõmsalt kassat ootama. Ma informeerisin teda asjaolust, et tegu ei ole rivi lõpuga, mille peale mees leidis, et tema oli enne seal, aga pidi lihtsalt minema paari õlle järele. Rahulikult proovisin talle selgitada, et sellisel juhul võtab ta koha sisse rivi tagaotsas, mille peale tema arvas, et ma üritan tüli norida ja soovitas mul mitte nii viisakalt vait olla. Ilmselt ta ei arvestanud faktiga, et keegi võib talle vastu astuda, sest kui sai tutvustatud talle olukorda - ta kas võtab koha sisse rivi lõpus või nende õllepudelitega poest välja ei jaluta (mul ei olnud just parim päev selja taga ja tõesti ei olnud tahtmist lasta kellelgi endale sel hetkel pähe astuda) - ta siiski paistis leebuvat. Lontis vihase näoga minema sealt. Pärast nägin teda poe kõrval pingil midagi ägedalt seletamas oma semudele. Tervise mõttes ei hakanud lähedale ronima uurimaks, mis tal öelda on.
Parmatid ahju!

(jah, ma tean, et see post sai eriti seosetu, aga toon vabanduseks haige pea)


Ats

Sünnipäevik

Veel aastake juures... Mis seal's ikka - mitte, et ma vana oleks, aga ikkagi võiks noorem olla:D

Tunne on sama, mullamaitset tunda pole, käed kortsu pole läinud ja silmgi veel seletab.

Austusega,

Ats

Reede lõuna

Nädal möödunud suurest tormist. Ühiskond riisub kokku varemeid. Vähesed ellujäänud proovivad võimalikult palju sigineda, inimkond on vaja uuesti üles ehitada. Mina olen endiselt kuival. Deemit.

Nagu arvata oli, polnud kusagil mingit tormi - katus lendas Pärnus (suht kindel, et oligi teine sitt katus) ja paariks tunniks seiskus laevaliiklus. Big whoop.

Parim hetk oli laupäev hommik, kui kell pool kümme äratas mind Nickelbacki lugu Hero (telefonihelin). Kui ma lõpuks pihta sain, mis toimub ja telefoni haarasin, kuulsin vastutava väljaandja närvilist häält: "kuule, mis te kokku leppisite, kuhu keegi pidi minema tormi jälgima?". Mitte mõhkugi ei saanud aru - reedehommikusel koosolekul oli juttu sellest, aga kokku ei lepitud midagi. Mõtlesin siis mina, et juba suur torm käes, autod lendlevad ja uksest välja minek enam, kui eluohtlik. Lubasin jääda valvele ja vajadusel mängida tormikütti. Ruloo akna eest ja mida ma näen - isegi suvel ei ole Saaremaal nii tuulevaikne. Mis toimub? Postimees online ütleb mulle, et praam ei sõida. Rohkem uudist pole.

Laupäeva õhtul tuul tõuseb, mitte oluliselt. Lihtsalt kiigutab natukene oksi.

Pühapäeva hommik, ärkan 5 km linnast eemal, eelmisel õhtul läksime ühe tüdruku juurde seltskonnaga - niisama, mõnusale äraolemisele. Endiselt tormi pole, seinasuurustest klaasakendest paistab päike silma. Pettumus. Siva linna ja tööle - uudiseid vaja. Eesti Energia irvitab telefonis mu üle. Haigla samuti. Otsustan rohkem mitte kuhugi helistada. S...a sellega, torm või asi.

Ühesõnaga, EMHI-l oli tähelepanuvajadus. Tormihoiatus... Phh, selle eest tuleks paar teadlast lahti lasta.

Kõik, tänaseks.

Austusega,
Ats

Viimnepäev

Sünoptikud on debiilikud. Seoses homseks lubatava 30m/s tuulega (seda iiliti) ennustatakse maailmalõppu. Lambakari. Tõele au andes olin just mina see, kes toimetuses pidi enda kanda võtma tormiloo ja uurima, kuidas erinevad organisatsioonid/tegijad valmistuvad (elektrikud-SPAde omanikud-jaanuaritormis kannatanud), aga mina küll maailmalõppu ei kuulutanud. Just vastupidi andsin isegi mõista loos, et midagi erakordset oodata pole. Aga mida ma loen tänasest Postimees-online'st? Saaremaa valmistub hiigeltormiks? Kohaliku konkurentlehe loo põhjal, kes lubab viimaste aastate suurimat tormi? Mis värki? Isegi detsembris oli paar korda lubatud 30 m/s tuult, eelmisel suvel oli pidevalt 20 m/s. Mis kuradi sajandi torm?

Igatahes see selleks, konservikarpe mina koguma ei hakka ja keldrisse ei varju.

Täna on lõpuks ometi see päev, kui Cargoga saadetakse minu pisikesele punasele peeglid. Ma saan jälle auto taha näha xD. Ausalt öeldes - vaadates asjaolu, et ma olen seilanud Saaremaa teid juba pea kaks kuud ebakorrektse autoga ja pole siiani pälvinud politsei tähelepanu, väärib autasu. Mitte, et ma uhke oleks selle üle. Sugugi mitte - kaks kuud unistasin peeglitest ja palusin Püha Porsche poole (minu antiKristus), et tee oleks puhas. Läks õnneks.
Eesti kohtusüsteeme vaadates võin ma järgmise blogi kirjutada juba rauast kardinate taga (seoses äsjatehtud ülestunnistusega leiab KaPo, et ma olen ohtlik nii endale, kui ühiskonnale ja mind pannakse ülemkohtu poolt silma pilgutamata kümneks aastaks kinni - järgmine kohtualune, kannibalismis süüdistatav Saksa turist saab seevastu pool aastat tingimisi.). Niisiis vee ja leiva peale lähen.

Olgu, tänaseks jama aetud küll. Nüüd peab minema oma vana kooli kaema, direktoriga aru pidama, sööma ja siis paki bussilt ära toimetama (täna on tuim tööpäev, kõik ootavad homset tormi ja erilist uudist peale selle polegi).

Nägöš

Ats

Neljas nädalapäev

Täna ma sain hakkama õilsa teoga. Ma käisin juuksuris. Jälle üks nimi listis juures ("To-kill-list"). Tegelikult polnud seekord väga vigagi. Korralikku soengut ei saanud, mis mulle meeldiks, aga vähemalt juuksur oli lahe.
Ma kavatsen hakata juukseid kasvatama, siiani pole ükski juuksur suutnud teha normaalset soengut. Krt käivad pinda sellised penskari-eas mutid, kes siiani vütavad malli ajavahemikust 1930-1950. "Aga-meie-ajal-käisid-kõik-nii-koolis"-jutud. Millele järgneb minupoolne porin, et teie ajal rääkisid loomad ka inimkeeli ja neeger sai valgega läbi (kahtlustamata iga poole tunni tagant, et kahvanägu kuulub KKK-koosseisu ja teeb momendil eeltööd) ja värki. Sellele loomulikult ei saa vastust võlgu jääda. Paremal juhul kuulen ära noorus-on-hukas-mis-meist-küll-saab loo, halvimal juhul lahkun salongist pooliku soenguga.
Olgu õnnistatud juuksurid.

P.S. Üleskutse noortele ja värsketele - astuge ilukooli, õppige juuksuriks, tooge sellesse iganenud mammide maailma värsket moodi. Päästke rahvas.

Aamen

Ats

8. jaanuar 2008, õhtu juba

Nonii,
oh õnne-rõõmu, uus aasta juba rohkem, kui nädal olnud. Tunne ei erine. Same shit, different day (parafraseerides muuvit). Avastasin üllatusega, et kuu on jäänud sünnipäevani. Peab hakkama vaikselt vihjama, et kõik sünnipäevalised paneksid oma rahad kokku ja ostaksid karja peale midagi asjalikku. Näiteks üks Les Paul-stiilis kitarr ei teeks paha. Stagg ei täida enam oma kohust. Korralikku Gibsonit ihkab süda. Või Epiphone/Ibanez/korralikum Stagg. Sobib ka Washburn' akust. Ühesõnaga midagi asjalikku. Ehk sel aastal võtab mind keegi kuulda.
Tegelikult ma arvan, et ma olen kaugelt liiga vana, et sünnipäeva kui sellist pidada. Pisike koosistumine lähedasemate nägudega kusagil baaris peab asja ära ajama.
See selleks. Saarel on juba päris korralik lumi maas. Sel aastal polegi kohanud veel ühtegi tatti, kes peaks hirmnaljakaks võõraid lumega (veel hullem on lörtsi ajal lumepori) pilduda. Tavaliselt kaob naeratus, kui nad lumehanges maanduvad. Ausalt ei ole midagi laste vastu ja vahel on päris lahe nendega tegeleda, aga lumesõda ja võõraste lastega... Ega eriti. Nagu on näidanud ajalugu, ei paranda põrgulisi kuri sõna ega vihane pilk. Niisiis, vastame lumega.
Miks mulle meeldib blogi - siin saab pidada monoloogi teemadel, mis sind segavad (kiruda kõike alates naabrivanamuti haisevatest kapsahautistest kuni liigmadala piimakvaliteedini välja) ja pole inimesi, kes su arvamust ei jaga. Siiani pole endale kommenteerijaid leidnud (seos vist mingisugune sellega, et blogi olemasolust teavad 4-5 inimest:D).

Aasta algusest saati on selline veider tunne minus. Kuidagi nagu... Tühi tunne. Põhjendamatult. Lähedastest nagu puudus pole, lähedusest samuti mitte. Armastusest ega muudest ilusatest tunnetest ka nagu puudus pole. Eilsed makaronid need vaevalt on, mis kõhus õõnsust tekitavad. Peab sisemise minaga konsulteerima. Alter ego poole pöörduma. Minu alter ego on Unn, Mauno Unn. Niisiis, diskuteerima.

Nägöš, Maarjamaa

Ats